Sanatooriumi asemel jõudis Rita Lootuse külla. „Tütar ütles, et on üks ilus koht...“

„Mõtlesin veel kolm aastat tagasi, et milleks neid narkomaane toibutada. Parem andke see raha lasterikastele peredele. Arvasin, et joodik ... joodik on see, kes magab poe taga. Kusi püksis, kui prostalt väljenduda,“ räägib Maalehe ajakirjanikule Rita, üks neist vähestest naistest, kes Lootuse külas programmi läbib.

Rita tuli Lootuse külla esimest korda kolm aastat tagasi. Tegi läbi A-taseme. Läks tagasi koju. Kukkus, nagu Lootuse külas öeldakse.

Nüüd on ta tagasi, taas alguses.

„Ma ei oleks iial arvanud, et minul võiks tekkida joomaprobleem. Mul ei olnud mingit muret lapsepõlves, mind ei kiusatud. Mul oli hea töö. Aga siis suri mees. Siis isa. Elasin kõike sisse,“ alustab Rita, kahe täiskasvanud lapse ema.

Räägib, et töötas lasteaias abilisena. Siis kukkus selja katki ja pidi tööst loobuma. Jäi koduseks. Koerake jäi haigeks, tuli magama panna. „Oi, ma olin meeleheitel. Veterinaar tuli koju, mürgisüstiga. Küsisin: kaua see asi aega võtab? Üle tee oli mul Rimi. Läksin poodi ja ostsin sirgelt pudeli viina. Jõin nagu kraanivee ära, mahla ka ei võtnud peale.“

Tunne läks sellest aina halvemaks.

„Süüdistasin end lõputult. Jõin ja jõin ja mõtlesin: püha jumal, mul polegi enam kedagi. Koeragi ei ole enam, kelle pärast voodist üles tõusta. Hommikul ootasin, et kell saaks kümme, saan poodi minna. Jõin kolm nädalat jutti.“

Rita ütleb, et otsis abi, käis psühholoogide juures.

„Ühte ja sama juttu aeti: võta uus loom, mine joogasse, käsitööringi. Öeldi: otsi omale mees. No mismoodi see veel käib, panen seljale sildi suurelt või?“

Rita teeb nägusid, teised naised naeravad selle jutu peale.

„Istusin kodus ja mõtlesin, et kas see olen tõesti mina. Mul on ju ometi kõik korras, lapsed on tublid, terved. Mul on kodu, hea elu. Ma olen liiga noor, et end surnuks juua!“

Lõpus tellis taksoviina. „Ei julgenud enam poodi minna.“

Päästjaks osutus tütar, kes vaatas – emaga ei ole lood head. „Tule, lähme ühte kohta, ilus koht on,“ keelitas tütar.

„Ja mina arvasin, et lähen sanatooriumisse,“ muigab Rita.

Pikka lugu Maalehe ajakirjaniku päevast Lootuse küla naistega loe siit „Joon, sest mind pole kellelegi vaja!“