Vestlus läheb kiirelt käima teemade ümber, mis mõlemat kõnetavad, räägitakse sellest, kuidas halva sõnaga võib teha inimese, mitte ainult tuimaks, vaid ka haigeks ning arutatakse, millest tuleb see, et meil eestlastena on nii mõnigi kord kergem jääda kõrvaltvaatajaks, kui appi minna.

On see julguse puudus või äärmuslik alalhoiuinstinkt?

„Mind häirib see väga, kuigi mõistan, et see on osalt tulnud meie ajaloost,“ räägib Vahtre, viidates rahvatarkusele, et esimesed heidetakse, tagumised tapetakse ning keskmised on need, kes koju tulevad. Ta möönab, et vahel on tarkus ka selles, kui oskad õigel ajal kõrvale jääda.

„Aga mind kurvastab see eestlaste hoiak, et nii kui nina välja pistad, siis lõigatakse see ära,“ märgib Lauri Vahtre. „Ma ei usu ka sellesse, et see, mis ei tapa, teeb tugevaks. Pigem sandiks.“

Rääkides sellistest olukordades, mis viivad meid rahvana juba päris tõsiselt mugavustsoonist välja, märgib Lauri Vahtre, et siis ei ole enam võimalik hakata valikuid tegema. „See pole meie valik, see on meie kohus - hakata vajadusel vastu.“

Jaga
Kommentaarid