Andres Mustonen: Iisraelis ei olda väga distsiplineeritud, igaüks on indiviid, aga praegu on kõik teisiti

„Olen Iisraelis olles elanud üle kolm suuremat rünnakut, need sõjahääled ei ole mulle võõrad,“ rääkis Iisraeli sõja alguspäevil Tel Avivis olnud Andres Mustonen saates „Vaimuelu“ Jaan Tammsalule.

„Sellest on vähem räägitud, aga rünnak oli ajastatud päevale, mil täitus 50 aastat Yom Kippuri sõjast,“ sõnas Mustonen. „Midagi juhuslikku selles ei ole, see oli aastaid ette valmistatud. Ja see näitab, et kurjus ja kättemaks ei kao mitte kuhugi, vaid läheb edasi põlvkonniti.“

Mustonen möönis, et rünnaku ootamatus on siiani Iisraelis kõneaineks ning ilmselt tuleb hiljem veel suurem uurimine.

„Päike tõuseb praegu kuue paiku hommikul, lähen sel ajal tavaliselt rõdule, vaatan merd ja Tel Avivi,“ kirjeldas Mustonen sõja algust. „Minu abikaasa oli veel voodis, kui tuli häire ja küllalt kaugel käis pauk. Ja siis hakkas järjest tulema alarme ning see jätkus kogu päeva. Muidugi on see ka nii, et ajakirjanikud, kes praegu sinna sõidavad, näitavad seda olukorda väga kohutavana, aga elu tegelikult läheb edasi. Eeskätt on see vaimselt väga kurnav. Iisraelis on inimese elu ja hing kallid ja kõiki püütakse väga hoida. Selleks ka niisugused reeglid, et pood, millel ei ole varjendit, ei tohi üldse avatud olla.“

Mustonen märkis, et praegune olukord on pannud kõik ühiselt reegleid järgima. „Iisraeli inimesed ei ole muidu väga distsiplineeritud, igaüks on indiviid, aga praegu on kõik teisiti. Inimene peab väärtustama oma elu, aga mitte elama sellepärast hirmus.“

Saates ei tule juttu ainult sõjast, Jaan Tammsalu ja Andres Mustonen arutavad selle üle, kust tuleb loomingulisus ning miks juhtub nii, et osad lootustandvad ja andekad inimesed jäävad elu lõpuni loovaks, teiste anne aga ühel hetkel enam välja ei paista ning kaob keskpärasusse.

Samuti räägitakse vaimsest aususest ning sellest, kuidas elada nii, et end loominguliselt värskena hoida.