Insult on tegelikult kompleks haiguseid. Tal on kolm vormi. Esimene on isheemiline insult ehk ajuinfarkt, kus veresoon läheb ajus umbe ning ilma kiire sekkumiseta see osa ajust, mida veresoon verega varustas, hukkub. Teine variant on hemorraagiline insult ehk ajuverevalum, mis on olukord, kus veresoon läheb katki ning veri jookseb ajju. Kolmas variant on ajuveenide tromboosist või sulgusest tingitud situatsioon, mis viib harva ajukahjustuseni.

Insuldi puhul on teada, et mida kiiremini abi saabub, seda parem. Kuidas ära tunda, et tegu on insuldiga?

Insulti on enamikul juhtudel kerge diagnoosida ning haigestunut ümbritsevad inimesed saavad sageli aru, millega tegu on. Klassikaline sümptom on ühe kehapoole või jäseme halvatus, mis tekib äkki. Kui on näiteks tegu parema kehapoole halvatusega, siis paremakäelistel inimestel kaasneb sellega kõnehäire. Haigestunu kaotab kas täielikult või osaliselt kõnevõime, kõne muutub seosetuks või mittemõistetavaks. Võib esineda ka olukord, kus inimene ei saa aru, mida teised räägivad.

Need on enam levinud insulditunnused. Lisaks on märkideks näopoole halvatus, käenõrkus, äkitselt kujunenud tasakaaluhäire.

Kui tunnuseid on lihtne ära tunda, siis miks ikkagi inimesed abi kutsumisega hiljaks jäävad?

Eks inimestel ole loomuses loota, et asi läheb mööda. Eriti kui haige ei tunne valu, mis muuseas ei olegi insuldi puhul üldiselt tunnuseks. Pigem on südameinfarkti puhul esimeseks märgiks tugev valu ning seetõttu pöördutakse ka kiiremini arsti poole. Ajuinsuldiga hoiatavat valu ei kaasne ning jäädakse ootama.

Kui verevarustus katkeb, siis hakkavad rakud teatavasti hävinema kohe. Mis on kriitiline ajaperiood, mille jooksul on veel võimalik kahjustatud ajupiirkondi taastada?

Pikalt kehtis reegel, et 4,5 tundi on piir, millest edasi enam suurt midagi teha ei anna. Viimased uuringud aga näitavad, et see piir võib konkreetsel inimesel konkreetsel ajahetkel ulatuda isegi kuni 24 tunnini. Tegelikkuses siiski kehtib reegel, et mida rutem, seda parem, sest seda kiiremini saab raviga alustada ning tulemused on paremad.

Ilmselt Tallinnas ja Tartus saab abivajaja kiiresti ravile, aga kuidas on lood nendega, kes elavad keskustest kaugemal?

Loomulikult, nagu öeldakse, siis aeg on aju ning on selge, et mida kaugemal sa võimalikust ravikeskusest oled, seda kehvem on ravitulemus. Ent asi pole sugugi nii lootusetu. Nagu enne mainisin, siis on haigel umbkaudu 4 ja pool tundi aega. Selle aja jooksul saame kindlasti teha trombolüüsi, kui reageeritakse kiirelt ning kutsutakse kiirabi, mis on tavaliselt kohal minutitega. Maakohas võtab see pisut kauem aega, kuid mandril jõuab praktiliselt kõigist piirkondadest lähimasse haiglasse tunniga, kui mitte kiiremini.

Keerulisem olukord on saartel. Seal oleme juurutamas telemeditsiini meetodit, kus arst, kes trombolüüsi juhendab, paikneb keskuses – Keskhaiglas, Regionaalhaiglas või TÜ Kliinikumis – ja saab videokaamera abil jälgida patsienti ning juhendada trombolüüsi tegemist. Protseduur iseenesest ei ole keeruline, tegu on lihtsalt ühe veenisisese süstiga, aga oluline on võtta vastu õige otsus, kas ja kuidas seda teha.

Loe insuldi ennetamisest, sümptomitest ja ravist pikemalt PERHi blogist või kuula podcast’i.