Kui Jaan Tammsalu tõdeb, et on end vahel veidi veidralt tundnud, kui avastab, et on jäänud kalmistul lahkunuga kalmul kõvahäälselt rääkimas, arvab Kõivupuu, et ega seegi pole veidram, et inimesed tänaval kõrvaklappidesse valjul häälel räägivad – kõrvalseisjatele jääb ikka mulje, et kõneldakse omaette, kuigi teises otsas on keegi olemas, keda teised ei näe.