Miks mu vanaema hirmsasti äikest pelgas..

Vanaema pelgus polnud paanikat või tardumust tekitav brontofoobia, vaid väljendus teatud rituaalides, mis tuli alati läbi teha, kui äikesepilv lähenes.

Meie maamajas kehtestati piksemürina peale piiramisolukord: kõik pidid majja varjuma, aknad ja uksed suleti, korstnasiiber lükati kinni („et keravälk tuppa ei pääseks“); lapsed pidid akendest eemale hoidma ja kindlasti ei tohtinud äikese ajal koera või kassi paitada. Elekter lülitati korgist välja. Ent ka pärast nende rituaalide täitmist oli vanaema tund või paar, mis suvise äikese üleminek aega võtab, närviline ning tema silmist peegeldus hirm.

Mind panid vanaema hirm ja keelud-käsud väga imestama. 1980. aastatel olid juba kõikjal piksekaitsed, pealegi polnud ma usina ajalehelugejana märganud ühtegi teadet, et välk oleks kedagi tapnud. Vähemalt mitte Eesti NSVs. Lapsena ma veel ei mõistnud, et nõukogude ajakirjandus edastaski vaid „häid“ uudiseid.