Metsalugude Leili: ma ei talu hästi kriitikat

Maalehe veebis ilmunud „Leili metsalood“ said soliidsete kaante vahele. Raamatus on küll vaid kaduvväike osa lugudest, kuid see-eest on seal palju pilte ja huvitavaid fakte metsaelustikust.

Novembri alguses esitleti metsaomanik Leili Mihkelsoni trükisooja raamatut „Leili metsalood. Valitud lehekülgi veebipäevikust“. Ajakirjanik Viio Aitsam koostas Eesti Erametsaliidu (EEML) initsiatiivil raamatu, mille kaante vahele on kogutud Mihkelsoni poolt Maalehe veebiblogis perioodil 2008-2022 avaldatud artiklid ajaloost, kultuuripärandist ja metsamälestustest.

„Ma olen alati päevikut pidanud, kuid siis tuli Viio ja ütles, et teeksin seda Maalehes, sest leht on ilma minuta igav. Kui varem oli päevik väga isiklik, siis nüüd hakkasin seda veidi tsenseerima. Blogi kommenteeriti ka, kuid õnneks olid kõik kommentaarid positiivsed. Ma ei talu hästi kriitikat,“ vastas Mihkelson küsimusele, kuidas kõik alguse sai.

Leili sai laiemalt tuntuks aastal 2001, kui ta saavutas I koha parimate talumetsamajandajate konkursil.

Omaaegses Eesti põllumajandustehnika Vändra jaoskonnas dispetšerina töötanud Leilil ei olnud talumaid tagasi saades metsanduslikku eriharidust, aga õppis ise, käis koolitustel, küsis nõu metsameestelt ja looduskaitsjatelt. Alushariduseks võib lugeda üleskasvamist sellesama metsa keskel.

Kobra-Jüri talu perenaine Leili majandas kaht pärandkinnistut, lisaks oli kaks juurde ostnud, kokku üle 70 ha. Ta oli teinud märkimisväärselt palju hooldus- ja kujundusraiet, kaevanud kuivenduskraave ja istutanud metsa. Viimases lõid kaasa jahimehed tasuks jahipidamisvõimaluse eest talu maadel.

Maha pandud 1000 kuuseistikut Rootsist olid omal ajal erakordsed oma suuruse poolest. „Hoiatati, et istikud kuivavad ära,“ kiitis Leili Pärnu Postimehele. „Aga nad on tohutult elujõulised ja jumalikult ilusad.“

Vanal Kobra-Jüri talukohale oli rajatud püstkoda ja istumiseks varjualune. Teise esivanemate maatüki nimi on Kobra-Juuli.

Metsas toimetas perenaine ise nii sae kui võsalõikajaga, oli ka üks töömees hoolduste peal.

Leili puhul tunnustati ka aktiivset tegevust loodushoius, ta säilitas pärandkultuuri ja vääriselupaiku. Metsas olid ka väike-konnakotka püsielupaigad, nii et 16 % oli majandamisest väljas.

Leili võitis ka esimese Pärnumaa talumetsapidajate konkursi aastal 2009.

Praegu majandab Leili jätkuvalt neidsamu metsi. Palju vahepeal muutunud pole. „Kui, siis olen viimasel paaril talvel natuke küpset metsa raiunud,“ ütleb ta. „Langid olen jätnud looduslikule uuenemisele, istutanud pole viimastel aastatel üldse. See on vast olulisem muudatus võrreldes konkursi eelsete aastatega, kui istutasin väga palju. Istutatud kohtades sirguvad praegu ilusad noored kuusikud.“

Õppinud on ta aja jooksul näiteks seda, et väga vanaks pole kuusikuid mõtet kasvada lasta, need kipuvad kohati ära kuivama. Aga näiteks üle 100-aastastel kuuskedel, kui nad jätkuvalt püsti seisavad, kipuvad tüved saeveskite jaoks liiga jämedad olema ja väärikat hinda nende eest enam ei saa.

Võrreldes konkursi ajaga on Leili hulk maad vanemaks saanud, praegu juba 80 aastat täis. „Niisama targutamiseks veel kõlban, aga sellist tööindu nagu varem, mul enam pole,“ tõdeb ta. „Ikka mõtlen, et õigel ajal jõudsin suured kogused metsa istutada ja praegu on ainult rõõm neid noori kuusikuid vaadata.“

Erametsaomanikke on Leili hinnangul juurde tulnud ja nende hulgas on palju noori peresid. „See on igati tore. Minusuguste vanade olijate aeg saab läbi.“ Leilil endal on kaks poega, kes ehk metsa üle võtavad ja edasi toimetama hakkavad.

Kõigist oma toimingutest metsas, aga ka selle käigus tekkinud laiematest mõttekäikudest uuest raamatust lugeda saabki.

Raamatu hind on 25 EUR ja seda saab EEMList. Kõik metsalood on endiselt saadaval Maalehe veebis.