Ingeri vabadusvõitlejad, kes asuvad poliitilises paguluses, on otsustanud Ukraina rahvusvahelise maakaitseleegioni raames moodustada üksuse nimega Vaba Ingeri (Vapaa Inkeri).
Ukraina relvajõudude rahvusvahelises leegionis on juba olemas piirkondlikke üksusi, näiteks tšetšeenid ja baškiirid. Vaba Ingeri malev saab olema aga esimene territoriaalne, mitte etniline väeosa. See tähendab, et selle eesmärk ei ole mitte ainult Ingeri etniline identiteet, vaid ka iseseisvus. Ukraina relvajõudude koosseisus on juba olemas Siberi pataljon, kuhu kuulub ka Ingeri üksus.
Tänapäeval kasutatakse Ingeri nime mõnikord Peterburi ja Leningradi oblasti kommertstegevuses, kuid poliitilisest elust on see praktiliselt kõrvale jäetud. Ükski avaliku elu tegelane, isegi mitte vallasaadik, ei julge oma maa ajaloolist nime välja öelda. Seetõttu on Vaba Ingeri üksuse loomine Ukrainas märkimisväärne samm, mis võib anda uue hingamise sellele ajaloolisele piirkonnale ja tema lipule. See liikumine võib olla vastus Ingeri taastamiseks ja identiteedi taaselustamiseks.
Hiljutised sündmused on näidanud, et isegi väike sõjaline formeering võib hõlpsasti mõjutada suurte Venemaa linnade saatust, mis on asustatud miljonite elanikega. Kui Vaba Ingeri maleva projekt õnnestub, võib see potentsiaalselt mõjutada Peterburit, mis on Venemaa ajaloolise impeeriumi sümbol ja tänapäevalgi strateegiliselt oluline linn. Ingeri separatism võib seega kujuneda suureks väljakutseks Venemaa valitsusele.
Mis on Ingeri ja mida selle toetajad tahavad?
Ingeri, tuntud ka kui Ingerimaa või Isurimaa, on territoorium, mis paikneb Peterburi (Nevanlinna, Nyen) ümbruses ja millel puuduvad kindlaksmääratud piirid. See ala asub peaaegu täielikult praeguse Leningradi oblasti piirides. Ingerimaa on olnud erinevate suveräänsete riikide osa, sealhulgas Novgorodimaa, Moskva suurvürstiriik, Moskva tsaaririik, Rootsi, Venemaa impeerium ja NSV Liit. Ajalooliselt on see olnud mitme kultuuri ja rahva mõjutuste all, alates läänemeresoome hõimudest kuni Vene kolonistide ja ingerisoomlasteni.
Ingerimaa haldusseisundi ja piirid kinnitas Rootsi kuningas Gustav II Adolf. Keiser Peeter I muutis Ingerimaa 1708. aastal Venemaa provintsiks algul kui Ingerimaa kubermangu, mis peagi aga nimetati Sankt Peterburgi kubermanguks. Paljud tänapäeva Vaba Ingeri järgijad peavad Peeter I negatiivseks figuuriks ja nimetavad teda Petrušaks, kuna näevad tsaari oma ajaloos peamise vaenlasena.
1990. aastatel tõusis Ingerimaa teema taas avalikkuse tähelepanu alla. Alguses olid selle idee propageerijateks teadlased ja ajaloolased, kuid hiljem haarasid sellest kinni rahvuslased ja rodnoverõ ehk neopaganad. Näiteks hakkas Ingerimaa taaselustamise ideed edendama Leningradi riikliku ülikooli õppejõud Viktor Bezverhi, kes hiljem oli tuntud uuspaganana ja ajakirja Volhv väljaandjana.
Samaaegselt Ingeri liikumise tõusuga tekkis Sankt Peterburgis 1996. aastal ka liikumine Iseseisev Sankt Peterburg, mille toetajate hulgas olid poliitik Galina Starovoitova ning praegune linna seadusandliku kogu liige Vitali Milonov. See koondas publitsiste, ajaloolasi ja kohalikke poliitikuid. Kuigi paljud toetasid linna iseseisvust, ei leidnud ingerlased (iseseisva Ingeri pooldajad) nende seas tugevat toetust ja neid peeti pigem unistajateks.
Kuigi ingerlased on aktiivsed kultuurivahetuses ning ajalooliste ürituste korraldamises, on nende poliitilised võimalused ja mõju piiratud.
Praeguses olukorras on Ingeri iseseisvuse idee toetajad möönnud, et neil puudub tõeline poliitiline organisatsioon. Pigem eksisteerib see poliitilise liikumise või subkultuurina, kus rahvuslased, euroopalikud sotsialistid ja Venemaa poliitika suhtes skeptilised noored haritlased koos figureerivad. Selles poliitilises liikumises või subkultuuris tegutsevad mitmed huviklubid, nagu ingerisoomlaste kogukond, Ingeri jalgpallimeeskond ja sotsiaalvõrgustike kogukonnad.
Kuigi ingerlased on aktiivsed kultuurivahetuses ning ajalooliste ürituste korraldamises, on poliitilised võimalused ja mõju piiratud. Nende peamisi eesmärke on säilitada ja edendada Ingerimaa ajalugu ja kultuuri ning tuua see laiema avalikkuse teadvusesse.
Ingeri ideede levik Peterburis
Sankt Peterburg, Venemaa kultuuri ning ajaloo süda, on alati olnud koht, kus erinevad ideed ja väärtused kokku saavad. Üks selline ideede voog ongi viimastel aastatel olnud Ingeri separatismi esteetika, mis on leidnud järgijaid eriti haritud noorte hulgas. See liikumine käsitleb Ingerimaad kui omaette identiteeti ning on toonud kaasa huvitava arutelu piirkonna tuleviku üle. Ingeri separatismi toetajad usuvad, et piirkond väärib erilist tähelepanu ning et sellel on oma unikaalne ajalugu ja kultuur.
Noored haritlased on ideele innukalt kaasa aidanud. Ühes Sankt Peterburgi intelligentsi peamises baaris Hroniki on saanud tellida isegi spetsiaalset kokteili nimega Vaba Ingeri. Sotsiaalmeedias võib kohata teemaviidet #ИБС (Ingeri saab vabaks), mis väljendab soovi piirkonna iseseisvuse järele. Samuti on levinud sümboliks 1919. aastal loodud Ingeri lipp, sinine punaste äärtega rist kollasel taustal.
Muide, Oleg Kuvajevi populaarse Masjanja multika üks tänavu ilmunud osa kirjeldab 2050. aasta Peterburit olukorras, kus Ukraina sõja järgne Venemaa on lagunenud tükkideks ja eraldiseisev Ingerimaa kuulub tollesama lipu all juba mõnda aega NATOsse. Tuntud Vene räppar Oxxxymiron aga sattus separatismisüüdistuste alla ühe oma laulu „ОЙДА“ sõnades esineva rea pärast, mis ütleb „Ingeri saab vabaks“.
Iseseisvuse täitumata unistused
Põhja-Ingeri Vabariigi (mis on tuntud ka kui Ingeri Vabariik või Kirjasalo Vabariik) lühiajaline eksisteerimine kujutab endast põnevat peatükki Peterburist põhja pool asuva Ingerimaa piirkonna ajaloos. 9. juulist 1919 kuni 6. detsembrini 1920 kestnud riigi eesmärk oli ühendada Ingerimaa, peamiselt ingerisoomlastega asustatud ala, ja säilitada selle iseseisvus.
Ingerisoomlased rändasid piirkonda pärast 1617. aastal sõlmitud Stolbovo rahu, mis loovutas ala Rootsile. 17. sajandi lõpuks oli Ingerimaa muutunud valdavalt soomekeelseks. Põhjasõja ajal saavutas Moskoovia aga piirkonna üle taas kontrolli. Ingerisoomlaste kultuuriline ärkamine toimus paralleelselt Soome rahvusliku liikumisega Soomes. Nende etnilise identiteedi aluseks oli soome keel, evangeelne luterlik usk, ühine ajalugu ja selge „ühiste kannatuste ajalugu“, mis eristas neid teistest soomlastest.
Ingeri separatismi toetajad usuvad, et piirkond väärib erilist tähelepanu ning et sellel on oma unikaalne ajalugu ja kultuur.
20. sajandi alguseks elas Ingerimaal eestlaste, venelaste ja teiste rahvusrühmade kõrval ligikaudu 175 000–180 000 soome keelt kõnelevat elanikku. Pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni hakkasid ingerisoomlased propageerima autonoomiat Ajutisest Valitsusest. 28. aprillil 1917 kogunes Petrogradis Ingerimaa elanike üldkogu, mis asutas Ingerimaa Keskkomitee. Nende eesmärk oli kindlustada Ingerimaa soomekeelsetele omavalitsustele autonoomia, kuid see palve ei saanud Venemaa valitsuselt vastust.
Pärast bolševike võimuhaaramist oktoobris 1917 kehtestasid nood karmi režiimi. Mittebolševistlikud ajalehed nagu Inkeri ja Neva keelustati. Olukord õhutas kohalike rahulolematust, eriti Soome piiri lähedal asuvas Kirjasalo vallas. Ingeri liidrid kogunesid uuesti märtsis 1918, moodustades Ingeri Rahvanõukogu. Nende eesmärk oli luua autonoomne haldusüksus, mis koosneks soome enamusega omavalitsustest, mis potentsiaalselt ühineks Soome, Eesti või Karjalaga.
Tähelepanuväärne episood ajaloos
Kui Ingerimaal bolševike võimu kogenud inimesed põgenesid Soome, jäi Põhja-Ingerimaale siiski märkimisväärne hulk poliitiliselt aktiivseid ingerlasi, kes 19. juunil 1919 kuulutasid Kirjasalo vallas välja oma iseseisva riigi.
1920. aasta lõpuks loobus Soome Tartu rahu tingimuste kohaselt Põhja-Ingeri Vabariigi toetamisest ja tunnustas Kirjasalo kuulumist Nõukogude Venemaa koosseisu. Vastutasuks lubasid bolševikud ingerisoomlastele kultuurautonoomiat, mis praktikas ei realiseerunud.
Kuigi Põhja-Ingeri Vabariik oli lühiajaline ja lõpuks ebaõnnestunud, kujutab ta endast tähelepanuväärset episoodi Ingerimaa ajaloos. See tõstab esile ingerisoome elanikkonna otsustavust kaitsta oma kultuurilist ja poliitilist identiteeti Venemaa ajaloo segasel perioodil.
