AJAKIRJANIKU SÕIDUKOGEMUS | Renault Clio ei ole kartlik väikeauto, vaid tõeliselt pilkupüüdev kurvimeister

Ära usalda Eesti kaarti! – nii võiks kõlada selle proovisõiduringi provotseeriv juhtlause. Aga samas – kaarti võib usaldada küll. Ning ka Renault Cliot (Renault Clio Alpine Spec hybrid 145), millega kaardil näidatud teed tõesti ka läbida õnnestus.

Aga tagasi kaardi juurde! Teekond, mis algas Tallinn-Pärnu magistraaliga, pöördus Vana-Vigala poole. Ilm oli sügise mõistes ilus ja sõiduhoog hea. Siis muutus tee aga kruusasemaks ja kitsamaks, seda pikkisid sügisesed löökaugud. Samas ei kostunud tagumisest pingist liiga valjuhäälseid oigeid ega paistnud krimpsus ninasid, kui ratas kruusateel mõne suurema augu üles leidis.

Muidugi pole auk kruusatees otseselt Clio sõber – aga ilmselt kehtib see kõikide mittemaasturite kohta. Ja maastur Clio kindlasti pole. Küll on ta väga hea maanteesõitja, millel ka nn optimaalne mahutavus. Optimaalne tähendab siin, et neli inimest mahu(ta)vad end kenasti autosse, kui nad on üksteise (jalgade) pikkuse suhtes lugupidavad ja nihutavad esiistmeid mitte istuja egode, vaid ruumivajaduse põhjal. Kui küsimus niiviisi lahendada, ei tundu ka kolmetunnine tiir sugugi ebamugav.