Tauno Vahter: vahel lihtsalt ongi nii, et inimestele meeldivad erinevad asjad ja see ei muuda neid vaenlasteks

Käisin äsja lõppenud Pimedate Ööde filmifestivalil päris palju ja tundsin, et oli heade emotsioonide poolest üks viimase aja tugevamaid filmivalikuid.

Häid emotsioone on teatavasti mitmesuguseid, nii juba millegi tuttavaga taaskohtumist kui ka üllatust millegi uue üle, mida ei osanud oodata.

Üks neid taaskohtumise laadis meeldinud filme oli soomlase Aki Kaurismäki uus linateos „Langenud lehed“. Neid, kes on Kaurismäki filme enne näinud, see suurt millegagi ei üllata. Kurbnaljakad olukorrad, väga napid ja üle vindi rõhutatult ette kantud repliigid, sotsiaalkriitika ja elu hammasrataste vahele jäänud inimesed. Maailmas tuntakse laiemalt ainult kaht soome režissööri – üks ongi Aki Kaurismäki ja teine ilmselt Renny Harlin, sest näiteks Aku Louhimiest teavad juba rohkem teemaga kursis inimesed.