Toomas Pauli jõuluessee: läbi

Aega jääb vahel üle, tavaliselt tuleb puudu. Aeg tormab ja venib ning mõnikord jääb otsekui seisma.

Minu noorpõlves olid suuremate maanteede ääres kilomeetripostid, mõni nimetas neid vana nimega „verstapostid“, mis näitasid, kui mitu kilomeetrit on selja taga ning kui mitu veel minna. Kui kõmpisid jalgsi või sõitsid hobusega, oli hea neid vaadata ning arvutada mõttes, kuidas teekäimine on edenenud.

Inimese elu on võrreldud teekäimisega. Meie „elutee“ algas ükskord ning lõpeb kord. Nii sünnipäevi kui ka kalendriaasta numbreid võib võtta verstapostidena, mis jaotavad tee lõikudeks. Näed, kui palju on aega kulunud, või kulutatud. Paraku see, kui palju on veel ees, jääb teadmata. Teada on vaid see, et kui tahes pika käimise lõpul on viimane samm.