„Elu on palverännak,“ tõdeb vaimulik. „Ning selle edu võti seisneb vähenõudlikkuses.“

Ta kirjeldab, kuidas tühjendati üht Jaani kiriku mahukat keldrit, mis sai kahekümne aastaga puupüsti täis esemeid, mis olid pandud sinna mõttega „ehk läheb tarvis“.

„Kahekümne aastaga ei läinud sealt midagi tarvis. Säilitasime vaid neli tõeliselt olulist eset, remontisime ruumi ja nüüd on seal ruumi inimestele.“

Selle kaalutlusega on hea olla advendiajas, mis on kirikus ühtlasi ka paastuaeg ning pakub head võimalust loobuda kõigest koormavast.

„See on ka aeg vaimseks palverännakuks, mille lõppedes mõista, et me ei pea elust läbi tormama. Suurem osa meid ümbritsevast kiirusest on kuradi looming ja arvamus, et meil on aina kiire, tema vastik vale. Millisesse surnuaeda meil kiire on? Kõigeks, mida Jumal meilt ootab, annab ta ka aega ja kõigel sellel, mida Ta meilt ei oota, polegi mingit mõtet. Paastuajal leiavad targad võimaluse elada ka vaimuelu ja loobuda sellest, mis mõttetult vaevab ega lase liikuda õige eesmärgi poole.“

Jaga
Kommentaarid