Juhani Püttsepp: vaalitud metsade vahel

Teravalt külm õhtupoolik, lõunakaares särab kaunis Orioni tähtkuju. Auto diiselmootor käivitub paari köhatuse järel.

Sõit läheb külapoodi piparkoogitaina järele. Laternavihk valgustab käänulist teed, mille kohale lumiste kaartena kummarduvad puud nagu talve auväravad. Külmunud oksad kraabivad autokatust, siiski pääseb kuidagi läbi.

Vaikselt loed iseendale ette Henrik Visnapuu „Kümnendat kirja Ingile“: „Mäletad, Ing, seda alleed, / seda üksikut lumist teed? / Kuused olid kui suhkrupääd, / suhkrupäie all sina läed...“