Argo Ideon: kriminaalne Venemaa ruulib kõigil tasanditel

Venemaal lööb laineid novembrist alates eetris jooksev teleseriaal „Слово пацана. Кровь на асфальте“ („Poisi sõna. Veri asfaldil“). See räägib nõukaaja lõpuaastate Kaasani tänavajõukude elust ja põhineb samateemalisel mälestusteraamatul.

Peategelane, ontlik koolipoiss Andrei satub kahtlasse seltskonda ja temast kujuneb tänavakraade, venepäraselt gopnik. Venekeelses meediaruumis käib nüüd elav arutelu, kas tänavažargooni ja vägivallaga vürtsitatud sarja ikka sobib rahvale näidata; kas lapsed peaksid seda nägema jne. Tunnistan, et olen ära vaadanud vaid esimese osa kaheksast, aga üldmulje saamiseks vast on piisav.

Tegu ei ole muidugi mingi uue ainesega naabrite tele- ja filmivaatajaile. Kõik mäletavad tänavaelufilme „Брат“ ja „Брат 2“, keegi pole vast ka Eesti telekanaleid klõpsutades pääsenud seriaalist „Kriminaalne Venemaa“ ning tuntud on ka allilmaaineline seriaal „Brigaad“. Sarnaseid on tegelikult hulgem, sest maffia- ja gopnik’u-kultuuri teema näib Venemaa vaatajat tõmbavat nagu mustus kärbseid. Ja ärgem unustagem analoogilisi teemasid muusikas, eriti vanglašansooni. Mihhail Krug, „Владимирский централ“. Või paljude esitajate lemmikut „Taganka“.