Eesti on metsarikas riik, samuti omanike riik, sest ligi pool metsadest kuulub eraomanikele. Lisaks on Eesti loodus- ja kultuuriväärtusi hoidev riik, kus kolmandikus metsadest on majandustegevus piiratud erinevate kaitse-eesmärkide tõttu. Kokkuvõtvalt on rangelt kaitstavate erametsade pindala Keskkonnaagentuurist saadud andmetel viimase kümne aasta jooksul ligemale kahekordistunud. Tegemist on erametsaomanikke märkimisväärselt mõjutava muutusega.

Igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest.

Eest Vabariigi põhiseadus

EEML-i juhatuse esimees Ants Erik ütles, et maaomanik ei ole looduse vaenlane. Kui looduskaitse võtab temalt jõuga eraomandi ära, on see kahjulik nii loodusele, maaomanikule kui ühiskonnale tervikuna. „Kui maaomanikud näevad, et kodumetsad võetakse ilma õiglase hüvitiseta käest, ei majanda nad metsa viisil, mis loodusväärtusi suurendada aitaks. Tänast olukorda aitaks suuresti lahendada see, kui looduskaitseliste piirangute alla jäänud maa omanikul oleks võimalik piirangute eest saada õiglast hüvitist, vahetada maa samaväärse riigimaa vastu või müüa see õiglase hinnaga riigile,“ selgitas Erik.

Võrus toimunud Eesti Erametsaliidu (EEML) volinike koosolekul kirjutasid metsaomanikud ühiselt alla pöördumisele Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu poole. Volinikud, kes on kümnete tuhandete metsaomanike esindajad erinevatest Eesti piirkondadest, leiavad pöördumises, et looduskaitseseaduses kui enamuse looduskaitseliste piirangute algallikas tuleb vältimatult sätestada, et looduskaitselised piirangud hüvitatakse piirangu kehtestamisel õiglaselt ja kohe, kas rahalise maksena või võimaldades piirangutega maa vahetamist riigi tulundusmetsa vastu.

--------------------------------------------------

Pöördumise täispikk tekst:

Eesti Erametsaliidu volinike pöördumine Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu poole

Eesti on metsarikas riik. Eesti on ka omanike riik, ligi pool meie metsadest kuulub eraomanikele. Lisaks on Eesti loodus- ja kultuuriväärtusi hoidev riik, kolmandik metsadest on piiratud majandustegevusega.

Looduskaitseliste piirangute lisandumine näib olevat pidev ja mitte kunagi lõpulejõudev protsess. Alles hiljaaegu tuli riik välja plaaniga võtta üle 12 000 ha erametsi range kaitse alla metsaelupaikade säilitamise eesmärgil. Viimasel ajal on lisandunud lendorava uute püsielupaikade moodustamine, Sõrve looduskaitseala loomine või erinevate kaitsealade kasutamisreeglite korrigeerimine rangemas suunas. Kadunud ei ole Alutaguse rahvuspargi laiendamise arutelud. Asutud on suurendama metsise elupaiku. Euroopa Liidu rohepoliitika rakendamine võib kaasa tuua veel täiendavaid, meile teadmata piiranguid.

Kokkuvõtvalt on rangelt kaitstavate erametsade pindala Keskkonnaagentuurist saadud andmetel viimase kümne aasta jooksul ligemale kahekordistunud. Tegemist on erametsaomanikke märkimisväärselt mõjutava muutusega.

Leiame, et uute piirangute asemel vajavad metsaomanikud motiveerimist ja tunnustamist nii loodushoiu edendamisel kui metsakasvatusse panustamisel. Hoolimata piirangute järjepidevast lisandumisest on hüvitismeetmed jäänud paljuski selliseks nagu nad on aastaid olnud. See tähendab, et hoolimata sihtkaitsevööndite kompensatsiooni suurendamisest 134 euroni hektari kohta on hüvitise reaalväärtus inflatsiooni tõttu võrreldes selle käivitamisega 2008.a. oluliselt langenud. Piirangute õiglasest hüvitamisest ollakse jätkuvalt kaugel. Riigi selline käitumine ei ole maaomanike suhtes väärikas.

Kliimaministeerium on ette valmistanud looduskaitseseaduse muudatuste eelnõu, millega soovitakse lahendada metsaelupaikade range kaitse alla võtmine. Aus on piiranguid seadva õigusaktiga näha ette ka piirangute õiglane kompenseerime. Senine olukord, kus piirangud küll seatakse ja hüvitised lubatakse teha korda kunagi tulevikus on maaomanike jaoks osutunud sõnamurdjalikuks.

Meie, Eesti Erametsaliidu volinikud, olles kümnete tuhandete metsaomanike esindajad erinevatest Eesti piirkondadest leiame, et looduskaitseseaduses kui enamuse looduskaitseliste piirangute algallikas tuleb vältimatult sätestada, et looduskaitselised piirangud hüvitatakse piirangu kehtestamisel õiglaselt ja koheselt kas rahalise maksena või võimaldades piirangutega maa vahetamist riigi tulundusmetsa vastu.