Ega muud suurt põhjust ei olegi restoranidest ja puhveteist möödakäimisel, kui hinnad, mis ei ole enam kaugelt taskukohased.
Selle nädala Maalehe veebiküsitlusele vastajaist ütles 26%, et on praegusel ajal pidanud väljas söömisest loobuma. 41% ei ole päriselt loobunud, küll aga vähendanud. 19% ei saanud ka varem endale seda lubada.
Lausa ime, et me sel taustal ei kuule iga päev toitluskohtade sulgemisest; aga võib-olla neid suletakse lihtsalt suurema kärata, või teine võimalus – pandi kinni juba pandeemia ajal ning pärast tavaelu taastumist pole lahti tehtudki.
Kohvik või muu puhvet ei ole ka kiibitehas ega terasekombinaat. Täna on lahti, ülehomme võib-olla enam pole. Kuu aja pärast on samades ruumides uus peene nimega pitseeria avatud. Teatud voolavus ongi restoranisektoris vast normaalne. Antakse teada avamistest, aga sulgemised armastavad vaikust.
Enam puhvetis lõunal ei käi
Ise kuulun ka tegelikult 26% sekka. Seda, millal viimati (omal kulul) kodunt väljas lõunatasin, peab hakkama lausa pikemalt meelde tuletama. See ei tähenda, et keegi teine kipuks lõunaid välja tegema; neid kordi ajakirjaniku elus tuleb mõnikord ette, aga on ka harvemaks jäänud.
Ega muud suurt põhjust ei olegi restoranidest ja puhveteist möödakäimisel, kui hinnad, mis ei ole enam kaugelt taskukohased. Tegelikult see muutus on ikkagi ootamatu. Eelmise suure majanduskriisi ajal ma ei mäleta, et oleksin pidanud loobuma väljas söömisest, kuigi mul alandati palka ja seejärel ei tõusnud see hulk aastaid üldse.
Ikkagi tahtsid kinni pidada reeglist, et üks kord päevas tuleks süüa sooja toitu ja enamasti see ka juhtus kusagil lõunaeinelas. Ei ole meeles, et tööpäeval mingi elementaarse kotleti ja peotäie riisi või kartulipudru, lusikatäie kastme ning väikese rohelise salati eest kassas tasumine oleks tekitanud rahakotis personaalse finantskriisi. Pigem ikka võtsid veel klaasi mahla juurde.
Mis aastal juhtub see, et täiskohaga töötav inimene saab endale enamasti (taas) lubada väljas lõunat süüa?
Üksvahe oli ka harjumus alustada päeva üle tee asuva hotelli kohvikus, kas saiakese või riisipudru pluss kohviga; aga siis hakkasin kord lugema seda kulutust kuu peale kokku ning taipasin, et sedasi lihtsalt pole võimalik jätkata.
Eks neil äritegelastel, kes osutavad inimeste igapäevase (võib-olla veel mitme) kohvitopsi hinna ning avokaado-röstsaia maksumusele, on mõnevõrra õigus ka. Piiratud sissetuleku tingimustes tuleb teha valikuid ja ikka parem valik on näiteks koguda eluaseme ostmise omaosalust kui juua masinas vahustatud piimaga cappuccinosid. Kuigi, „elame vaid kord“ loogika on mulle samuti täiesti arusaadav ja isegi südamelähedane.
Odavam söök paikneb kaugemal
Sellel kõigel on ka sotsiaalne aspekt. Puhvetisse minnakse lihtsalt midagi kiirelt ampsama, aga sageli on see ka hea ettekääne kellegagi kokku saada, vahetada mõtteid-muljeid või lihtsalt korraks näha. Ehk kõrged kohvikuhinnad mõjuvad ka inimsuhetele pärssivalt, vähendavad meie ühiskonna sotsiaalset sidusust.
Kes otsib, see leiab ja Maalehes ilmus mõnda aega tagasi ka Rein Siku pikem ülevaade odavapoolsetest toidukohtadest üle Eesti, kus saab kõhu täis isegi viie euroga. See on tänuväärt lugemine, aga inimesel, kelle tööelu möödub Tallinna südalinna viljakais ja varsti ka remonditud tänavakeskkonna tingimustes, ei ole nende kaugel asuvate toredate paikadega väga palju ette võtta. Pigem on ikkagi aeg tunnistada, et see etapp elust, kus võis istuda aeg-ajalt restoranis ja kohvikus, ongi mööda saanud.
Poleks väga arvanud, et sellised ajad meile Eestisse tulevad. Aga kuna suur hulk organisatsioone koostab Eesti kohta oma majandusprognoose, siis võikski neisse lisada veel ühe ennustuse: mis aastal juhtub see, et täiskohaga töötav inimene saab endale enamasti (taas) lubada väljas lõunat süüa?
