Mitte alati pole fossiilkütuste taunimine põhinenud kliimamsoojenemise kontseptsioonil. Näiteks eelmise sajandi viimasel kümnendil oli levinud seisukoht, et nafta lõpeb õige pea maailmast otsa ja just see on põhjus, miks me peaksime eelistama autosõidule kondimootorit.
Nafta puhul on selline arusaam isegi mõistetav – tõepoolest võtab nafta teke aega hoomamatu hulga miljoneid aastaid. Kaasajal on aga veidral kombel populaarne ka seisukoht, et kui metsa raiuda, siis saab mets otsa.
Oleneb muidugi, millisest maakera punktist me räägime, aga meil siin parasvöötmes peaks metsa otsasaamiseks ikka palju kõvemini pingutama. Ega muu vist ei aitaks, kui kogu maa ära asfalteerida. Pigem kipuvad kõik kohad, mida ei puututa, metsa kasvama. Kui ma paar nädalat muru niita ei viitsi, on mul muruplatsi asemel noor haavik. Isegi mahajäetud ehitised võtab mets kiiresti üle, nii et ei aita vist isegi asfalteerimine.
Ometi on metsa otsasaamise kohta kirjutatud tuhandeid artikleid, tehtud sadu filme ja telesaateid ning isegi antud välja mõned raamatud. Nii mõneski lehetoimetuses ja ülikoolis nähakse kõvasti vaeva, et leida arvutuskäigud, mis tõestaks, et mets saab raiudes otsa.
Kellelgi neist arvutajatest ei ole aga avalikkusele ette näidata maatükki, kuhu puittaimed kasvama ei hakkaks - kui ehk rannaäärne liivariba kõrvale jätta. Sellegipoolest süüdistatakse ahneid puidutööstureid selles, et nad omakasupüüdlikult kõik meie metsa ära tarbivad, jättes endast maha tühja maa, kus ükski seeme ei idane ega võsu ei edene.
Omaette teema on see, et ega töösturitel poleks ju põhjust loodusvarasid kasutada, kui ei oleks tarbijaid, kes neilt toodangu ära ostavad – aga sellele on lihtsam mitte mõelda, endal on puhtam ja kuivem tunne, kui kogu keskkonnamõju tootjate kaela ajada.
Metsaga on asi tegelikult suhteliselt selge. Mets kasvab tagasi ja päris kiiresti ning seda takistada, kui kellelgi taoline mõte peaks tekkima, on ebamõistlikult raske. Maavaradega on natuke keerulisem, nende puhul on lihtsam panna inimesed uskuma, et need võivadki otsa saada.
Räägitakse veepuudusest, maailmas on tõesti piirkondi, kus vett napib, samas mingid teised kohad kannatavad jällegi üleujutuste all. Nii et vesi otsa tegelikult ei saa, ta lihtsalt paikneb ümber viisidel, mis ei pruugi inimestele meeldida.
Ressursside otsalõppemise ideoloogid toovad lahenduseks sageli selle, et peaksime tegelema targa majandusega, kus loodusressursse ei kasutata. Primaar- ja sekundaarsektor - põllumajandus, tööstus, kaevandamine, metsandus – sellised valdkonnad on lollidele. Targad tegelevad teenustepakkumisega, tehnoloogiaga, turismiga, kaunite kunstide ja meelelahutusega. Valdkondadega, kus peamiseks ressurssiks on inimese mõistus.
Kui puidutööstuse tegevus viib metsa otsalõppemiseni, siis sama loogikat kasutades peaks tertsiaarse, kvaternaarse ja viienda sektori õitseng tooma endaga kaasa ressurssi lõppemise. Inimeste mõistus saab lihtsalt otsa.
Kuulates seda, kuidas loodusest võõrdunud ja heaoluühiskonna poolt ära hellitatud inimesed tajuvad keskkonna ja majanduse omavahelisi suhteid ning enda rolli selles tekib tunne, et see ongi juba juhtunud. Leidsimegi vastuse küsimusele, miks meil on aina rohkem lolle.
Tegelikult on muidugi sedaviisi, et ega miski asi naljalt otsa ei saa, molekulid üldiselt suurel kiirusel ega hulgakaupa planeedilt Maa ei lahku. Küsimus on lihtsalt selles, kuidas me olemasolevat kasutame.
Olulised märksõnad siinkohal on biomajandus ja ringmajandus. Ressursside targa kasutamise jaoks on mõistus ülimalt oluline abivahend ja siinkohal oleks mõistlik seda mitte ideoloogiliste uskumustega ära summutada.
