RMK on soode seisundi parandamisega tegelenud juba 13 aastat. Kuivenduskraavid suletakse, et vesi tõuseks maapinna lähedale ega liiguks soost kiiresti ära. Enamasti tuleb alalt puud ära raiuda või surevad need liigniiskuse tõttu ise.
RMK uus looduskaitseprojekt võtab fookusesse inimtegevuse tõttu kannatada saanud soode ja veekogude seisundi parandamise. 2029. aastani kestvat projekti rahastab Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfond ja selle eesmärk on teha looduse parandamiseks vajalikke töid kokku 9400 hektari ulatuses.
RMK looduskaitseosakonna juht Kaupo Kohv selgitas, et projekt keskendub peamiselt kuivendusest mõjutatud soode ning paisudega katkestatud jõgede taastamisele.
Kuivendamisele antakase tagurpidikäik
„Sellega täidame mitu eesmärki. Esiteks on märgalad kõige suuremad süsinikuvaru hoidvad ökosüsteemid maismaal ja soode taastamisega peatame sinna aastatuhandete jooksul talletatud süsiniku lendumise atmosfääri. Teiseks on märgalad olulised vett hoidvad ja puhastavad ökosüsteemid, millest sõltub ka meie jõgede veerohkus ja vee puhtus. Kolmandaks on soode taastamine ja vooluveekogude seisundi parandamine oluline nende ökosüsteemidega seotud ohustatud liikide jaoks,“ selgitas Kohv.
Ühed kõige rohkem kahjustada saanud ökosüsteemid on tema sõnul just sood. „Eestis on lagedaid soid ja soometsi kuivendatud peamiselt põllumajanduse, metsakasvatuse ja turbatootmise eesmärgil. Vanad freesturbaväljakud ehk jääksood on sageli n-ö surnud alad, kus ekstreemsete keskkonnatingimuste tõttu ei hakka taimestik kasvama ka aastakümneid pärast kaevandamise lõppemist. Veetaseme tõstmise ja stabiliseerimise kaudu saame hakata neid alasid uuesti elule aitama,“ selgitas Kohv.
Kõige halvemas seisus on soode servad. „Kui soomassiivi keskele jääb kõrgsoo ehk raba, siis seal pole olukord sageli kõige hullem, sest üldiselt ei kaevatud kuivenduskraave ala keskele, vaid servadesse, kus asub siirdesoo, mis omakorda läheb üle madalsooks. Seetõttu ongi meil suurem mure just siirde- ja madalsoode pärast, neis elab ka suur osa Eesti haruldastest liikidest,“ rääkis Kohv.
Madalsoos kasvavad paljud kaitsealused taimed, näiteks erinevad orhideeliigid. Raba servas kasvavat soometsa vajab aga elupaigaks Eesti suurim kanaline – metsis. Soodega on seotud veel teinegi kanaline – teder, lisaks veel sookurg, erinevad kahlajad nagu mudatilder ja rüüt. Suur ja uhke kaljukotkas tahab oma pesa ehitada soosaarele või sooäärsesse metsa. Soodes elab päris palju kitsalt just sellele keskkonnale kohastunud liike, kes mujal hakkama ei saa.
RMK on soode seisundi parandamisega tegelenud juba 13 aastat. „Looduse taastumine võtab aega, aga mõned edulood juba on olemas. 2019. aastal lõpetasime Viru raba jääksoo taastamistööd ja tänaseks on pruuni tühermaa asemel tekkinud rohelised alad, kus levivad turbasamblad läbisegi rohttaimedega. Samamoodi on näha turbasamblate moodustumist Hara rabas, mida taastasime aastatel 2011–2013. Suur töö sai tehtud Soomaa soode veerežiimi taastamisel Öördi, Kuresoo, Kikerpera ja teiste sealsete rabade servades,“ kirjeldas Kohv.
Soode veerežiimi taastamine tähendab inimese tehtu ümberpööramist. Kuivenduskraavid suletakse , et vesi tõuseks maapinna lähedale ega liiguks soost kiiresti ära. Töö võtab aega, sest eelnevalt uuritakse ala läbi, tehakse vajalikud mõõtmised, koostatakse tööplaan ja alles siis saab objektil töödega päriselt alustada.
Soid taastatakse üle Eesti
Praegu on käimas ka LIFE-IP projekti „Loodusrikas Eesti“, mille eesmärk on kaitsta ja taastada Eesti maastikke ja ökosüsteeme ning parandada meie metsades ja põllumaadel elavate liikide ja nende elupaikade seisundit.
Aastatel 2020-2029 katsetatakse ühes teadlaste, metsa- ja põllumeeste, maahooldajate ja kohalike kogukondadega erinevaid – nii traditsioonilisemaid kui ka innovaatilisemaid - looduskaitselisi tegevusi ja meetodeid ning antakse praktilisi juhiseid, kuidas igaüks meist võiks tegutseda nii, et ei teeks oma käitumisega loodusele liiga, vaid – vastupidi – aitaks kaasa elurikkuse hoidmisele ja taastamisele. Tegeletakse nelja suure teemaga: metsade, pärandniitude, loodushoidliku põllumajanduse ning liigikaitsega.
Selle raames valmis just Keskkonnaameti eestvedamisel ning laiapõhjalise töörühma kaasamisel märgade metsaelupaikade ning kõdusoometsad tegevuskava.
Tegevuskava seab eesmärgiks, et 2030. aastaks on kõik märjad metsaelupaigad kaardistatud, nende seisundi halvenemine peatatud ning erinevaid metsaelupaiku on taastatud 13 000 hektari suurusel alal. 2050. aastaks on seatud eesmärk, et soodsas seisundis märgasid metsaelupaiku on säilinud ühtekokku 126 000 hektari, neis elutsevate liikide nagu nt musta toonekure, valgeselg-kirjurähni ja metsise ohustatus on vähenenud ja turvast akumuleerivate metsade pindala on suurenenud.
Märgade metsaelupaikade säilitamiseks ja taastamiseks vajalike tegevuste jaoks on perioodiks 2023-2031 prognoositud 23,3 mln eurot.
Esimesed märgade metsaelupaikade taastamistööd leiavad aset projekti „Loodusrikas Eesti“ käigus alates 2024. aastast: RMK taastab projekti käigus 3500 hektarit soo-lehtmetsi ja 500 hektarit kuivi metsi. Taastatavad märgade metsade alad valis 2022. aastal välja Tartu Ülikooli metsandustöörühm. 2023. aasta sügisel on esimesed taastatavad alad projekteerimisfaasis.
Märja metsaelupaiga taastamise põhieesmärk on kuivenduse mõju vähendada ehk siis kraavid sulgeda.
Avatakse kalade rändeteid
Teine osa alanud RMK Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondi projektist keskendub vooluveekogudes asuvate liikide elupaikade seisundi parandamisele. „Peame jälle rääkima inimtegevuse mõjust, sest vooluveekogude tervist mõjutavad arvukad paisud, mida Eestis rajati kunagi elektrienergia tootmiseks kui ka muul otstarbel. Hüdroenergial põhinevad elektrijaamad on oma majandusliku olulisuse minetanud, kuid paisud jäid jõgedele alles,“ märkis Kohv.
Selle tagajärjel on paljud jõed elupaikadena „katkestatud“ ja kättesaamatud mitmetele siirdekaladele, näiteks meriforelle ja lõhele. Siirdekalade elutsükkel tähendab, et nad sünnivad jões, liiguvad siis elama merre ja tulevad suguküpseks saanuna oma kodujõkke tagasi. Paisud on paljude liikide jaoks ületamatud rändetakistused ja kui pais on jõe suudmele lähedal, siis jääb kudema tulevatele kaladele suur osa võimalikust elupaigast kättesaamatuks.
„Pais mõjutab kogu jõe elustikku nii üles- kui allavoolu,“ tõdes RMK looduskaitseosakonna juht. Tema sõnul on aastate jooksul saanud selgeks see, et jõgede puhul on parimaks lahenduseks paisu eemaldamine. Paisutöödega hakkas RMK tegelema kolm aastat tagasi ja praeguseks on koostöös partneritega eemaldatud jõgedelt 11 paisu. Värskeim näide on Vasalemma jõel asunud Vanaveski pais, mille likvideerimise järel sel sügisel on kaladele varasema 4,7 kilomeetri jõe asemel kättesaadava elupaiga ulatus suurenenud 35 kilomeetrini.
Paisutööd ei piirdu üksnes vana paisude lammutamisega. Kaupo Kohvi kinnitusel taastatakse lammutamise järel looduslähedane jõesäng, parandatakse kudealasid, vajadusel kindlustatakse kallas ja uuendatakse ka kaldapealne haljastus.
Eestis on kokku umbes 1000 paisu, millest 700 kujutab suuremat-väiksemat takistust kalarändele.
Projektist „Liikide ja elupaikade soodsa seisundi ning maastike mitmekesisuse tagamine“ toetatakse looduslike soode ja märgade metsade taastamist ning vooluveekogude taastamist. Projekt kestab aastani 2029 ja investeeringute maht on kokku ligi 14 miljonit eurot, millest 85% rahastab Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfond ning 15% tuleb RMK vahenditest.
