Kersti Rannamäe: turbale on aianduses vähe alternatiivi

Kui aastaid tagasi oli taimekasvatus ja aiandus vaid eluspüsimise ja toidulaua teema, siis viimased aastad on lisanud ka olulise mentaalse väärtuse.

Aianduse avastamine aitas paljudel hakkama saada COVIDi-isolatsiooni piirangutega ja on nüüdseks suurendanud iseseisvust oma toidulaua katmisel, toetades samal ajal ka elurikkust. Ometi tekitavad linnamüüride vahel küpsenud kliimakujundamise plaanid küsimusi aianduse võimalikkuse osas tulevikus. Taimekasvatus ei ole aga võimalik ilma loodusressurssidega koostööd tegemata.

Eesti urbaniseerub sarnaselt ülejäänud maailmaga kiiresti. Märkimisväärne osa rahvastikust on kogunenud linnadesse. Esmast rolli inimese enesetunde kujundamisel mängib tema vahetu ümbrus, keskkond. Betooni- ja asfaldikeskne linn vajab hea elukeskkonna loomiseks taimi, mis lisaks silmailule aitavad puhastada õhku, pakkuda varju ja peatada tolmu levikut. Kaasaegsed toitumissoovitused koosnevad samuti suuremalt osalt taimsetest saadustest ning üle ega ümber ei saa ka toidujulgeolekust.