Lubage ma viin teid jaanuari algusesse, ühte päeva, kui õues oli meeletult külm ja ma olin otsekui kapsarull mähkunud tekkidesse.
Sirvin Facebooki, kus kõik on ikka üks ja seesama. Teiste elu näib – nagu alati sotsiaalmeedias – muretu. Soojendavad end lõunamaal ja kui kellelgi on midagi ka nihu läinud, siis on pildil ikka kustumatu naeratus ja allpool optimistlik sõnum: iga asi on millekski hea ja küll pulmadeks ära paraneb.
