VAIMUELU | Kas kirikuõpetajad matavad ka neid, kes pole kiriku liikmed?
(23)Seekordses saates räägivad vaimulik Jaan Tammsalu ja Maalehe ajakirjanik Bianca Mikovitš sellest, mis juhtub siis, kui inimene sureb ning mil moel siis toimida.
„Kui inimene sureb, siis aega kõige korraldamiseks on üsna napilt,“ tõdeb Jaan Tammsalu. „Hea, kui siis on teada, mismoodi tegutseda ja veel parem, kui lahkunust on jäänud selged soovid, mida on ka võimalik täita.“
Tammsalu on pannud tähele, et matustele kutsumist on hakanud üha enam määrama rahalised võimalused. „Inimest tahetakse endiselt tulla ära saatma, iseasi, kui paljud on kutsutud,“ märgib Tammsalu. „Meil on harjutud nii, et peielaud peab olema väga rikkalik, kuid kõigil ei ole selleks võimalust. Siis tekibki küsimus, et keda kutsuda matusele ja keda peielauda ja kuidas seda kõike korraldada? Tegelikult võiks siin mõelda, mis on siin kõige tähtsam? Ja see on ju see, et me saame lahkunut koos meenutada, vaadata ühiseid pilte ning seda saab teha ka lihtsalt kohvitassi juures. Olen korduvalt näinud, kuidas inimesed unustavad pilte vaadates söömise sootuks.“
Juttu tuleb sellestki, et paljud kombed, mida me praegu veel täita proovime, on kunagi sündinud põhjusega – varem võtsid teekonnad pikemalt aega ning muidugi läksid siis kõhud tühjaks. Nüüd tuleb igaüks autoga oma kodust ning kohe lauda saamine pole enam sama tähtsusega.
„Ei maksa peljata, et vanemad sugulased hakkavad vigu otsima ja kritiseerima, sest on inimesi, kes teevad seda alati. Kui inimene saab väärikalt ära saadetud ning maha maetud, siis ongi lõpuks kõik õigesti tehtud,“ julgustab vaimulik.
