Tiina Laanem: kõik justkui üks Euroopa, aga ometi on suhtumine prügimajandusse riigiti väga erinev

Rahvuskonservatiivi õudusunenäos kaob eestlase käest kannel ning peast murumüts ja meist kõigist saavad siin Euroopas mingid seguolendid, kes juhinduvad peamiselt eurodirektiividest ning magedast massimaitsest.

Eks see võib muidugi juhtuda. Pole välistatud. Aga ei usu, et niipea. Piirkondlikud erinevused püsivad ikka üsna kenasti ja visalt edasi, olgu siis heas või halvas.

Mõtisklesin selle üle jaanuarikuises Roomas ja põhjuse andis ühelt poolt ehk väike, aga teisalt üsna suur asi – nimelt prügi. Kui Eestis käis kõva poleemika selle üle, kas munakoored tuleks liigitada biojäätmete hulka või mitte, siis Itaalias ei paistnud see „eksistentsiaalne mure“ kedagi huvitavat. Nagu seegi, kuhu visata tänaval liikudes oma praht. Kommipaberid, täisnuusatud taskurätikud, suitsukonid ja kõiksugu muu värk. Et kuhu? Lihtsalt tänavale! Prügikaste polnud eriti kuskilt võtta, sa võisid kilomeetreid läbi kõndida, enne kui mõne leidsid.