Kas olete mõelnud, mis on need sündmused, mida hakatakse tänapäevast mäletama ka tulevikus? Mis on see, mida me võib-olla veel saame teada ja mida me ei saa kindlalt teada mitte kunagi?
Kui vaadelda mõne rahva või riigi ajalugu, siis tekib alati kummaline tagasivaatepeegli efekt. Piisavalt kaugele vaadates tekib võlts mulje, nagu vanasti oleks sündmusi olnud vähem ning kaasaja või katsutava tegelikkuse poole liikudes lisandub tohutu hulk külgnevaid sündmusi. Praktiline näide: Seppo Zetterbergi populaarses raamatus „Eesti ajalugu“ on 672 lehekülge, sellest umbes pool on ajast alates 1900. Tõsi, meie ajaloo varasematest perioodidest ei ole ole võtta nii uhkeid kirjalikke allikaid kui näiteks Kesk-Euroopas või Vahemere ääres, aga osa sellest on ka valiku küsimus.
