Jutt lähtub Sadama luuleraamatust „Inglid on armidest tehtud“ ning sealt kuuleb saates ka mitmeid luuletusi ning selles osas on Jaan Tammsalu sõnul seekordne saade kõigist teistest erinev.

„On õnnelikke inimesi, kellele on antud sünnist saadik rohkem mõistmist, aga minu enda taipamised on olnud seotud ikka pigem valusate kogemustega. Ja neid oma kogemusi püüan omakorda edasi jagada.“

Sadam ja Tammsalu arutavad ka selle üle, et elus juhtub sageli nii, et vähem saavad haiget need inimesed, kelle pihta nooli lastakse ning rohkem nende lähedased. Ent kõik juhtuv resoneerib mingil moel hinges vastu.

„Mul on olnud hetki, kus luuletus tuleb öösel minu juurde ja ma kirjutan selle telefoni kuidagi unesegaselt üles. Hommikul on see aga kadunud! Selle nimi on luulelein ... meelde tulevad fragmendid, kuid tervikut taastada ei õnnestu.“

Saates kõlab palju Marek Sadama luulet, selgitusi, kuidas need on sündinud ning elulisi arutlusi.

„Võiksime mõista teiste üle vähem kohut ja püüda saada ise igas päevas paremaks. See on keeruline, aga see võiks olla ülim eesmärk,“ tõdeb Sadam, kui kommenteerib oma luurida olla võiksime kõik kõrgemale teel.

„Ma ei mõtle, et me ei peaks tahtma endale midagi lubama ega kuhugi püüdlema, vaid, et vaimses mõttes peaksime kandma ülikonda. Mitte dresse. Peaksime olema koguaeg teel, et saada ise paremaks. Tunnistame, et oleme ekslikud, võtame ennast kokku ja liigume iseendana ja ka riigina järjest parema enda poole.“

Kuula saadet:

Jaga
Kommentaarid