Mait Mölder: metsaomaniku valikud. Kas astuda kolhoosi või sõita Siberisse?

Olen metsaomanik, kelle täiskasvanud mets Alutaguse rahvuspargis on juba 23 aastat kõige rangemate looduskaitseliste piirangute all. Tohin oma metsas ainult jalutada ja vaadata mädanema hakkavaid puid.

Reeglid keelavad mul oma metsas igasuguse majandustegevuse. Vaadates selle 23 aasta arenguid, saan öelda, et on vahetunud valitsused, kõiksorti erakondadesse kuuluvad keskkonnaministrid, kuid äärmuslik looduskaitse on levinud piiramatult, haarates üha rohkem metsamassiive ja aina karmistades looduskaitse reegleid.

Kui varem võeti looduskaitse alla need metsad, kus elas kaitsealune liik või loom, siis nüüd juba palju aastaid võetakse looduskaitse alla isegi need metsad, kuhu looduskaitsealune loom võib elama tulla. Omanikul puudub igasugune sõnaõigus. Samas kui looduskaitse alla võtmise põhjus kaob ära, siis piiranguid maha ei võeta. Keskkonnaamet ja keskkonnaministeerium on toimetanud nagu riik riigis, tuimalt ignoreerides piirangute majanduslikke, sotsiaalseid ja regionaalseid mõjusid, tallates jalge alla eraomandi kui sellise ning õiglase ja kohese hüvitamise.