Jurist selgitab: kui palju maksab internetis solvamine?

Värskelt valminud analüüsist tuleb välja, et keskmiselt tuleb internetis laimajal kahjuhüvitisena välja käia vähemalt paarsada eurot ning võib eeldada, et tulevikus hüvitised suurenevad, selgitab advokaadibüroo Hedman jurist Kaire Sepper.

Eesti kohtud on võtnud seisukoha, et laimamise eest tuleb vastutada. Sepper tõi kohtupraktikale ja Riigikohtu analüüsile viidates, et kahjuhüvitis ei tohi olla sümboolne ja vabandamine rikkumist ei heasta. “Kohus võib vabandamist arvesse võtta kahjuhüvitise suuruse määramisel, kuid hüvitise suurus sõltub siiski rikkumise raskusest ja rikkuja süüst. Arvesse võetakse ka poolte majanduslikku olukorda, rikkumise kestvust ja intensiivsust ning mitmeid muid asjaolusid,” loetles Sepper.

Laimata saab nii kommentaariumis, sotsiaalmeedias kui ka näiteks koosoleku protokollis ja e-kirjas või kasvõi autole laimavaid väljendeid peale kraapides. “Eesti kohtud on täna veel eriarvamusel, kas kahe inimese vahelises erakirjavahetuses võib toimuda laimamine või mitte,” lisas Sepper.

Eraisikutelt väljamõistetud kahjuhüvitised on Eestis jäänud 300-500 euro vahele. Samas näiteks võlainfo avaldamine võib kaasa tuua 200 euro suuruse hüvitise tasumise kohustuse. Tuleb meeles pidada, et üldiselt jäävad ka menetluskulud laimaja kanda ning need on keskmiselt suurusjärgus 2000 eurot.

Kui solvajaks on ettevõte, tõuseb keskmine hüvitis 2000 euroni. Samas näiteks peaministri laimamine maksab vandeadvokaadile 15 000 eurot, millele lisanduvad menetluskulud. Siiski ei ole viimase puhul tegemist jõustunud kohtuotsusega ja vaidlus jätkub.

Juristi sõnul on kohtud seisukohal, et avaliku elu tegelased peavad avalikku kriitikat taluma teistest inimestest rohkem, kuid ka avaliku elu tegelasi ei või alusetult laimata ega solvata. “Kuna avaliku elu tegelane on ennast ise seadnud üldsuse erilise tähelepanu alla, võib tema au riivamine avaliku elu tõttu kaasa tuua mittevaralise kahju üksnes siis, kui kohus loeb tegelikkusele mittevastavatel andmetel põhineva negatiivse sisuga informatsiooni avaliku elu tegelase au ja head nime eriti teotavaks,” selgitas Kaire Sepper. Samuti on oluline, et avaliku tegelaste puhul on avalikkuse põhjendatud huvi määr nende eraelu vastu erinev.

Ka satiiri või huumori võtmes kirjutatud artiklis võivad negatiivsed hinnangud rikkuda inimese õigusi, kuid nende õigusvastasust peab hindama kohus. Kohus peab hindama, kas pilkaja väljendusvabadust ning pilgatava isikuõigusi arvestades on pilge õigustatud ega ületa lubatud piire. Küll aga võib ühiskonna seisukohalt olulisel teemal pilge koosmõjus rikkumise raskuse ning pilgatava talumiskohustusega tähendada, et rikkumine ei ole õigusvastane.

Ka juriidilisel isikul võib tekkida kahju hüvitamise nõue inimese vastu, kui viimane avaldab ebaõiged andmed, millest ettevõttele tekib ka varaline kahju.

Sepperi sõnul võib eeldada, et kahjuhüvitiste suurus lähiaastatel tõuseb. “Praegused hüvitised ei vasta elukalliduse tõusule ning on muutunud pigem sümboolseteks,” ütles ta. Arvestama peab ka, et eraisikust kannatanu ei pea hüvitise saamiseks tõendama mittevaralise kahju olemasolu. Rahalise hüvitise väljamõistmiseks piisab sellest, kui on tehtud kindlaks, et kahju tekitaja vastutab kannatanu isikliku õiguse rikkumise eest.