Kuulutasin me riigi sünnipäeva eel toimetuses rõõmsalt, et mõtlen utoopiast nimega „parem maailm“. Mõtlesin oma paarikümne aasta tagusele ideele luua Eestisse inimese kaitseala. Isegi koht oli toona selge: see ala pidanuks olema Vilsandil, sealsamas, kust sai kunagi alguse Eesti looduskaitse.
Mul, ja nii see on enamasti, ei ole meeles sigadus või sigadused, mis mind sellisele mõttele juhatasid. Vaat sulle siis utopisti.
Nüüd on mõtete impotents meil ja mujal muutunud globaalseks. Eesti Vabariigis nõndasamuti. Igal pool, aga see ei lohuta. Kordused on mõjusad teatris ja kunstilises filmis, aga sealgi on nende mõjumiseks vaja miskit edasiminekut. Aga maailm tammub paigal.
Nõnda et see lootus ja usk, mis mul kunagi oli – et vähemalt oma riigis saame asju sedaviisi sättida, et kõigil oleks hingamiseks ruumi ja õhku –, on nüüd selle raketi sees, millega me ennast kurjuse eest kaitsta saame.
