Hillar Padu: eelarverahu „iga hinna eest“ toob kurdistava vaikuse ääremaa tühjas koolimajas
(2)Jutud käivad nagu pool sajandit tagasi: ebavõrdne majandustase ja ääremaastumine. Tollal olid probleemiks kolhoosid-sovhoosid, nüüd koolid. Õpetajaid ei jagu või põgenevad linna, aga maksueraldisi kohalikuks arenguks või palgalisaks ei leita.
Igal väärtusel on vastandpoolus: tõde–vale, headus–kurjus; isegi headus on tarkuse looming, turgutab tuju! Ühiselu oleks ummikus, kui poleks elukunsti. Bürokraat jätaks omavalitsused nende oma kogutud maksurahast ilma, nagu seadus nõuab; aga õpetaja tahab seaduse järgi väärilist palka.
Sõnasõnaline käsutäitmine oleks Itaalia streik – kõik käituvad seadust täites. Valikuvajadus, mida ei suudeta „seaduslikult“ korda ajada, jääb elukunstniku teha. Elukunstnikud olid kolhoosijuhid, sest nõukaaja hinnakujundus jätnuks paljud põllumaad sööti: kokkuostuhind jäi kehvadel maadel alla omahinna ja kahjudega kaua ei kauple.
Võrdsus viletsuses eestlasele ei sobinud ja kahjumis majandeid meil polnudki. „Elukunstnikud“ kolhoosides-sovhoosides tõstsid isegi Eesti kesistel maadel põllumajanduse kogu Euroopas pildile. Pool sajandit tagasi oli Eestis ligemale pool tuhat kolhoosi-sovhoosi, nagu nüüd koolegi. Umbes 50 neist olid üliedukad, tulu ligi 300 rubla hektari haritava maa kohta. Sama palju oli neid, mis töötasid kahjumi piiril. Keskmike tulukus oli umbes 65 rubla hektarilt; küsimus oli, kuidas mahajääjad jalgadele tõuseks.
Põllumajanduse dialektika on selline, et head majandid asuvad suurlinnade turgude lähistel või headel põllumaadel. Või leiutavad elukunstnikud lisatootmise, mis korvab isegi nn plaanilise kahjumi. Tõususpiraal on järgmine: suurem kasum, suurem palk, rohkem spetsialiste – kõrgem tootmiskultuur. Halvematel maadel või turust kaugemates majandites toimib vastupidine protsess: väiksem tulukus, vilets palk, inimesed lahkuvad – ääremaastumine ja kurdistav vaikus.
Omavalitsustele normaalseks majandamiseks maksuraha ei jäeta; väikekoolid kaotame või liidame suurtega, suuname lapsed maalt linna.
Käsumajanduslik võrdsustamine – „röövi“ rikast, poputada vaest – toimis nõukaajal nii, et kasum korjati kõigilt ära riigile. Kahjumlike majandite pangavõlad hiljem kustutati või liideti vilets tugevaga. Nii realiseeriti toitlusreformi.
Koolireform Eestis näib sama filosoofiat järgivat: omavalitsustele normaalseks majandamiseks maksuraha ei jäeta; väikekoolid kaotame või liidame suurtega, suuname lapsed maalt linna; rikastelt KOVidelt jaotame maksurahad ringi vaesematele ja demokratiseerime koolis hindamise nii, et hinne „üks“ lõpueksamil oleks „rahuldav“.
Koolikultuuri alandamine pani streikima. Streik ise kulges kui „streigiõppepäev“. Unus eesmärgi dialektika: teaduspõhine majandus eeldab haritud tööjõudu, mis kujuneb nii kodu- kui koolikultuuri seostest – kogukonnakultuurist, mille osa on kaitsetahe. Lisaraha haridusinvesteeringuteks tuleb seega eraldada kaitsekulude rubriigist, mitte haridusministeeriumi teadusraha arvelt. Eelarverahu „iga hinna eest“ toob kurdistava vaikuse ääremaa tühjas koolimajas.