Helen Arusoo: ehk suudab Navalnõi oma surmaga rohkem kui eluga

Läheb aega mis läheb – Navalnõi surm muudab suhtumist Venemaasse. Agressori märk leeveneb, kõrvale kerkib kuvand maast, mis suudab sünnitada kangelase, kes õigluse nimel hakkab vastu ja puhastab Venemaa au, kas või hetkeks.

Meenutame tšetšeenide sõjapealikku ja juhti Džohhar Dudajevit, kes Navalnõi surma peale oleks ilmselt öelnud: väga hea surm, mis tõi au oma perele. Sest nii väljendus ta Artur Talvikule 1995. aastal antud intervjuus, kommenteerides oma poja haavatasaamist lahingus. Iga isa oleks ohanud raskelt ja tänanud jumalat, et poeg siiski eluga pääses, aga mida ütles Džohhar Dudajev, kes arvas ligi kaks nädalat, et poeg on surnud? „Ta on elus … aga kui ta ka oleks hukkunud, siis mina arvan, ja me pere arvab, ja ta ise arvab, et /../ oleks isegi au toonud meie perele.“

Navalnõi omakorda on toonud au venelastele tervikuna. Lahkuda mugavalt Saksamaalt otse Gulagi-taolisse piinaasutusse, et viibida kodumaal koos rahvaga ja riskida eluga – see oli suur asi. Oli ette teada, et tõenäoliselt see lõpeb hukkumisega. Aga ta tegi seda siiski ja tema surm polnud asjata.