„Mul on kaks eesmärki: ma ei taha olla targutav sakslane ja kooliõpetajana igav,“ muigab Burghardt. „Avalikes vaidlustes löön seepärast üsna harva kaasa, püüan mitte närvi kaotada ja mitte mõelda, et ainult minul on õigus. Kui teised kõvasti vaidlevad, siis jällegi imetlen, kui palju mõttevabadust meil igal elualal inimestel on.“

Matthias nendib muigega, et tal on aidanud Eestis pisut vabam olla see, et välismaalasena pole tal kaasas seda taaka, kus inimesed saaks öelda: ah, mis sealt tahta, kogu tema suguvõsa on juba selline!

Tema eesti keel on hea ning selle eest on vaimuliku sõnul ta üsnagi tänu võlgu koguduse liikmetele, kes on alati väga lahkelt ja muhedalt keeleparandusi teinud. Seda ka suuremate apsakate puhul: kord eksis Burghardt õnnistussõnade lõpus tähega ning laulis „...andku sulle rahu!“ asemel „...raha!“.

„Aga inimesed ei olnud väga pahased,“ märgib Burghardt. „Kui rahu parasjagu on, siis võib ka raha vaja minna.“

Juttu tuleb ka sellest, miks sakslastest luterlased õllejoomist tavapäraseks peavad, kuid eestlased pigem taunivad ning kuhu seada piir.