Margus Mikomägi: kõik liigub selle poole, et mis tahes väärtusi mõõdetakse mahuga ja maht makstakse kinni

Aatest on saanud kaup, vaim on tagandatud tootma ja tootmisel on rahas mõõdetav maht. Kas südame siirus üldse mahub veel kusagile?

Pärisväärtuste pärale jõudmiseks, nii et see puudutaks, on nüüdses maailmas vaja melodramaatilisust. Vist. On vaja liialdatud tundeefekte. Äkki seepärast, et valitsev kuri dokumentaalne jälgitav maailm on meid tuimaks teinud?

Vaatasin üht üsna lihtsat, hästi tehtud filmi. Melodraamat. Dramaatilise konfliktiga, mitmekihilisuseta. Ja muidugi õnneliku lõpuga. Kõige valusamalt mõjub teatris ja kinos see, kui varem väga halvad inimesed mingis elusituatsioonis käituvad nagu head.

Jäin mõtlema, mis mind tundeõrnaks teeb. Vanadus – seega siis elatud elu? See, mis sünnib maailmas praegu – seega siis sõjad ja kriisid ja määramatus? Lapsepõlves loetud vendade Grimmide muinasjutud – seega siis lugu kuningast, kelle üks silm nuttis ja teine naeris, ning lugu kuningatütrest, kes tantsis habemenugadel?

***

Tallinna Linnateatri peanäitejuht Uku Uusberg asetab oma viimase lavastuse „Nachtland“ alguses keset suurt lava põlenud tiibklaveri. Aeglaselt, veidi isegi longates, tuleb võlvkaartega palistatud lava keskele vana hall mees ja mängib klaverit nagu noor mees.

Siis sõidab piiksudes, vilkudes ja mürisedes lavale kahveltõstuk ning viib klaveri kesklavalt tagalava nurka, pisikese kiriku kõrvale. Klaver ja kirik kükitavad seal märgina, kusjuures klaver on mängimiseks olemas, aeg-ajalt neid isegi valgustatakse välja kandelaabris põlevate küünaldega. Aga eeslaval sündiva argimaailma valede ja varjude jaoks neid enam olemas pole.

Mihhail Lokšini praegugi Venemaa kinolevis näidatava „Meistri ja Margarita“ lõpu eel, pärast Saatana balli, kuhu on kutsutud kõik maailma kurjategijad, küsib Woland Margaritalt, kas too ehk tahab midagi. Ja Margarita vastab, et ei. Vastab, et kui Wolandil on veel mingeid soove, siis ta teeb kõik selleks, et neid täita. Teeb kõik, mis vaja. Ja Woland, siis Saatan, ütleb selle peale: „Te läbisite katse. Jätke meelde, ärge kunagi küsige kelleltki mitte midagi. Mitte midagi! Eriti neilt, kes on teist tugevamad. Nad tulevad ise ja pakuvad teile kõik, mis te soovite!“

Me küll praegu kuuleme laskemoonatehaste huugamisest Venemaal ja sellest, kuidas Euroopa ei suuda neidsamu piisavalt kiiresti käima panna, aga sellest, millise uue relva väljatöötamiseks on maailma valitseda ja rahu saavutada tahtvad suurriigid targimad teadlased rakendanud, me ei tea.

Moskvas põleb. Massimõrva taga on terrorirühmitus Islamiriik. Ajakirjanik Evelyn Kaldoja ütleb laupäevases päevapoliitika saates, et ka Taliban palkab suunamudijaid.

„Oleme rääkinud sajast miljardist eurost, mis on kõige väiksem suur number. Sellega saaks Ukrainat aasta aega enam-vähem normaalselt püsti hoida,“ räägib kaitseministeeriumi kantsler Kusti Salm ajakirjanik Vilja Kiislerile. Mitme pere elumaju saaks selle raha eest?

***

Majandus- ja infotehnoloogiaminister Tiit Riisalo seab eesmärgiks Eesti majandust 10 aastaga kahekordistada...

Kuulen siinkohal vaimus kestahes peatoimetaja häält, kes palub mul ühe selge lausega öelda, mida ma senimaani kirjeldatud mõtete ja piltidega öelda tahan. Tean, et ka see on aja märk... Ma vist kohmaks vastuseks midagi maailma hoidvast kestlikust kahanemisest. „Tagasi loodusesse,“ ütleksin.

Et kui majandust 2035. aastaks kahekordistada, siis me nii või teisiti peaksime midagi, kas või energiat tootma ja tarbima kaks korda rohkem kui praegu? Et see tee, mis tõi meid siia...

Moodsas komöödiafilmis „Vaesekesed“ ütleb neeger, must mees, Bellale (selle osa eest sai Emma Stone just parima naisnäitleja Oscari), et filosofeerimine on ajaraisk. Ütleb, et paremaks saamine filosoofia abil on ainult inimeste katse põgeneda tõe eest. Teadmise eest. Ütleb, et me oleme julmad loomad. Nii oleme sündinud ja nii sureme. Selline komöödia paneb mehed paremini paika kui „Savusanna sõsarad“.

***

Kuulen raadiost tõdemust: „Juhused kujundavad ajalugu.“ Mingi lühike aeg varem olen üles kirjutanud: „Juhus ei saa midagi luua, juhus võib ainult lammutada.“ Selle ütlejaks oli rakubioloogia professor Toivo Maimets, kes viitas arstist embrüoloogile Karl Ernst von Baerile. Igaks juhuks: embrüloogia on bioloogia haru, mis tegeleb loote uurimisega.

Eespool nimetatud filmi Bella „sünnib“ kirurgi noa abil uuesti pärast seda, kui ta on rasedana sillalt alla hüpanud ja surnud. Tema veel sündimata lapse aju siiratakse enesetapjast naise pähe ja algab tite elu täiskasvanud naise kehas.

***

„Teadus“ ja „headus“ on sarnased sõnad. Headus tähendab kõlbelisust. Headus ongi hääbuv väärtus. Hea olles rikkaks ei saa. Kas keegi on seda öelnud? Mõni suur mõtleja? Või vanadel tuleb endal ütlemisi pähe, kui nii pikalt elu vaatavad...

„Teadus“ ja „headus“ on sarnased sõnad. Headus tähendab kõlbelisust. Headus ongi hääbuv väärtus. Hea olles rikkaks ei saa.

Teisele selle aasta Oscari-filmile „Oppenheimer“ on müügimehed pannud õudusfilmi sildi. Muu hulgas räägib see film tõe väänamisest me kaasaegses maailmas. Aga peateema on, kuidas teadlased Teise maailmasõja ajal aatomipommi loovad.

Näide on Ameerika oma, aga sama tegid ju ka Venemaa teadlased ja... Mõte läks sinna, et me küll praegu kuuleme laskemoonatehaste huugamisest Venemaal ja sellest, kuidas Euroopa ei suuda neidsamu piisavalt kiiresti käima panna, aga sellest, millise uue relva väljatöötamiseks on maailma valitseda ja rahu saavutada tahtvad suurriigid targimad teadlased rakendanud, me ei tea.

Aatomipommi loojad ju lootsid, et nende leiutis päästab maailma. Haridus, teadus ja headus.

***

Uku Uusbergi vastses lavastuses küsib juudi naine Judith oma lähedastelt, kui nood väidetavalt Hitleri maalitud pildiga kauplevad, et mis nad saadud rahaga teevad. Mõttekäik jõuab isegi sinna, et kui annetada raha juutidele, siis „nad ehitavad endale hea meelega Hitleri papiga vanurite keskuse või midagi sellist“.

Ses lavastuses kasutatakse muide sõna „utiliseerimine“. Kasutatakse selles tähenduses, et kui esivanem sureb, tuleb meil, ellujäänutel, hakata tast jäänud asju hävitama. Jutt käib kuidagi nii, et on suur viga, et asjad jäävad alles, kui inimesed surevad. Asjade kultus on muidugi viga algusest peale.

Nii ilmubki ses lavastuses taas välja kahveltõstuk, mis toob kohale pea sama suure prügikasti, kui lava teises servas kükitav kirik koos põlenud klaveriga.

Ma enne ei öelnud, viimased on pandud alusel keerlema. Äkki see tähendab, et nad keerlevad mõttena meie peades. Prügikast, prügikastid nii väga ei keerle ju, mis siis et neist meil üsna kindlalt rohkem räägitakse kui võimalustest, mis võiksid olla, et vana ja väärtuslikku hoida. Uku lavastuses astub just prügikastist välja mees, üleni valges, kelle jaoks kõik on ostetav ja müüdav.

Ja mõtlemegi täna enam varjenditele, kuhu ennast pommitamise eest peita. Betoonist punkritele mõtleme enam kui kultuurimajadele ja väikekoolidele, hoidlatele, hoidjatele, kes looksid, hoiaksid ja säilitaksid selle, millest sünnib valgus ja mis juhatab meid rahumaailma. No ei, ma ei mõtle nüüd meretuuleparke, vaid mõtlen vaimuvalgusest.

***

Kõik liigub hiigla kiiresti selle poole, et mis tahes väärtusi mõõdetakse mahuga ja maht makstakse kinni. Mida rohkem, seda uhkem. Sisulisust ka ju on, aga rohkem sõnades ja teisel plaanil. See on peidetud. On krüptiline.

Kolmkümmend aastat on Eestis räägitud, et teeme ja saame majanduse korda, siis on aega ja raha pöörata tähelepanu ka kultuurile. Kas see aeg on enam üldse kusagil olemas?

„Mõttenõtkuse saavutad emakeeles,“ ütles Toivo Maimets ETV „Plekktrummis“ Joonas Hellermale. Keelepäev oli ja mõtlesin, et kui keegi küsiks mu käest, mis on ilus eestikeelne sõna, siis ütleksin, et „öövaht“. Kuidagi tean, et öövahi asi oli linnades laternaid süüdata, kui pimedaks läks. Vahtida ööd – selles on romantikat, filosoofiat ja virmalisi. Nüüd on öövahi ametist saanud valvuri oma. Ja valvuri töös see romantikaasi puudub, tema peab valvama, et ei varastataks. Muidugi, vargaromantika on ka olemas ja ühes teises kultuuris väga domineeriv. Aga sealgi valvatakse, ei vahita.

Vilja Kiisler küsis Kusti Salmilt, mida ta teeb, kui närv on täiesti must. „Siis on peamine hoiduda kurjade e-kirjade saatmisest ja oodata hommikut,“ vastas mees.

Põlenud klaver ei saa vaikida, kui on neid, kes teda kuulevad.