Tauno Vahter: peame leppima, noored enam lihtsalt ei loe

Ma olen suhteliselt kindel kahes asjas: võitlus noorte lugemisharjumuse pärast on kõigest pidurdav kaitselahing ja et alati on ka lugejaid noori.

Igas valdkonnas on oma igavesed valuteemad ja nende arutamisel korduvad klišeed, mis on paljuski paratamatud. Vaatamata konverentsidele, jututubadele, klastritele ning kompressoriga pimedast kohast välja pumbatud valimislubadustele, ei oska enamiku puhul keegi neid tulemuslikult lahendada. Pidevalt langev sündimus, ühiskonna vananemine, tulubaas, kulude kasv ja nii edasi kuni päikeseloojanguni.

Olen käinud lugematutel üritustel, kus on korrutatud, et midagi peaks tegema noorte lugemisharjumusega. Selles pole midagi uut, näiteks 1932. aastal ilmus ajalehes Kaja artikkel „Noorte lugemisoskus läheb tagurpidi“ ja küllap leiaks palju vanemaid näiteid. Muidugi on see ka lihtsalt näide vanainimeste hädaldamisest noorsoo ja aegade muutumise üle. See kogub alati klikke, ükskõik kas parajasti hädaldatakse muusika, moe, ebatervisliku toidu, rattateede või siis ka noorte lugemise üle.