Marko Kohv: „väärtuseta“ soo on meie eluolu tegelikult kogu aeg toetanud

Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi rakendusgeoloogia teaduri Marko Kohvi vastulause eelmise Metsalehe juhtkirjale („Soofiilide sõjaplaan hävitab metsa“, Mari Kartau, Metsaleht 28.03.2024).

Olen üsna palju käinud soodest ja nende tervendamisest rääkimas. Varem või hiljem viitab keegi kuulajate seast Tammsaarele ning „eestlase igipõlisele võitlusele sooga“. Suurema osa meie kohalolust siin maalapil oleme kasvanud ja kujunenud koos soodega, mis katsid kunagi pea veerandi Eestist. Raskeid koormaid veeti üle soode kulgenud taliteede ning pajuvõsast puhastatuna said padudest sooheinamaad.

Jupikesi kuivendati ka põllumaaks, aga ei olnud see mingi igipõline vaen, pigem tülpimus, mis põimus äsja orjusest vabanenu igatsusega „enda“ põllulapi järele. Vaba maad kuskil ripakil ei olnud, see tuli oma tervise hinnaga sood kuivatades võtta.

Aga see oli võrdsete heitlus ja alles pärast Teist maailmasõda tulnud masinatega läks lahti üleüldine sookuivendamine. Nii oli nõukaaja lõpuks ära kuivendatud 2/3 Eesti soodest. Eks Eesti ümbruses tegid kõik teisedki sedasama. Aga ahnus ajab upakile ning nüüd on selge, et „väärtuseta“ soo on meie eluolu tegelikult kogu aeg toetanud. Olgu siis veevoo ühtlustajana ja puhastajana, liikide elukohana, kohaliku puhke- ja marjaalana või uuemal ajal turismimagnetina.

Nüüd on sood tõusnud esile kliimamuutuse kontekstis – turbas peitub nimelt üüratu pikaajaliselt seotud süsinikuvaru. Hektari kohta võetuna on 10 cm paksuses turbakihis rohkem süsinikku kui korraliku palgimetsa puidus!

Turvas tekib sootaimedest ja ainult märgades oludes, tema teke on aeglane, aga pidev läbi aastatuhandete.

Metsa puhul saame lihtsustades rääkida süsiniku nulliringist, mille kestust kontrollib majandusmetsas raie ehk siis üldjuhul räägime umbes sajast aastast. Kasvuperioodil seob kuivendatud mets süsinikku kuivendamata soost kiiremini, aga pikemas perspektiivis see meid ei aita, sest meil on vaja süsinik atmosfäärist välja saada tuhandeteks, mitte ainult sajaks aastaks.

Korralik maisipõld seob süsinikku metsaski kiiremini, aga süsinikulaona on see veel lühiajalisem. Kliimamuutuse valguses on soode taasmärjutamine oluline suure süsinikuhoidla (turba) säilitamiseks, et see kuivendatud olekus ei laguneks süsihappegaasiks. Soode tervendamine on tänase parima teadmise põhjal kliimat jahutav tegevus.

Kliimamuutus avaldub meil peamiselt vee kaudu – põuad, üleujutused. Sood ja vesi käivad käsikäes ning neid targalt taastades aitavad nad meil kliimamuutuste ebameeldivaid tagajärgi leevendada.

Aga las Tammsaare („Tõde ja õigus“ V) kirjutab lõpetuseks.

„Aga kas ei peaks siis jõge süvendama või õgvendama?“

„Süvendama? Milleks? Et vett vähemaks jääks? Aga teda on viimastel aastatel niikuinii liiga vähe,“ arvas vanamees. „Öeldakse, et riik kuivatab mõnes kohas sood ära, sina, külamees, tahad hakata jõge tühjaks laskma, aga mis meie vaestest põldudest nõnda saab? Mis saab meie liivasössidest? Taevavesi tuleb ju ainult sinna, kus on maavett ees.“

Täpsustavad küsimused

Küsib Mari Kartau, vastab Marko Kohv

Kuidas on arvutatud, et hektari kohta võetuna on 10 cm paksuses turbakihis rohkem süsinikku kui korraliku palgimetsa puidus?

Võtame esialgu aluseks korraliku kuusemetsa tagavaraga 250 tm/ha. Absoluutselt kuiva kuusepuidu tihedus on 0.45 t/m3, järelikult on hektaril 250*0,45= 112,5 t puitu. Puidu süsinikusisaldus on ligikaudu 50%, hektaril on puidutagavaras tallel 112,5*0.5 = 56,3 t süsinikku

Võrdluseks võtame 0.1 m paksuse hästilagunenud madalsooturba kihi, mis on levinud turbatüüp meie kuivendatud metsades. Hektaril on sellise kihipaksuse juures kokku 0.1*10 000 = 1000 m3 turvast; hästilagunenud madalsooturba tihedus on 0.12 t/m3, kokku on hektaril seega 1000*0.12=120 t turvast. Turba süsinikusisaldus on sarnaselt puiduga ligikaudu 50%; seega on ühel hektaril 10 cm paksuses turbakihis tallel 120*0,5=60 tonni süsinikku.

Soomuldadeks loetakse muldi, kus turbakihi paksus on üle 30 cm. Võtame pisut ekstreemsema juhtumi: 0.3 m paksune vähelagunenud siirdesooturvas (tihedus 0.08 t/m3) võrdluses 300 tm/ha tagavaraga kasemetsaga (puidu tihedus 0.6 t/m3). 30 cm paksune turbakiht sisaldab süsinikku 120 t/ha, puidus talletatud kogus on 90 t/ha. 1 m paksune turbakiht sisaldab süsinikku sõltuvalt turbatüübist 400 - 600 t hektari kohta. Kusjuures kuivendamisel turvas tiheneb ning siin näidatud arvutuses suureneks turba edumaa veelgi. Arvutustes kasutatud turba tiheduses on võetud TÜ geoloogia osakonna andmebaasist. Puidu tihedused jooniselt 33.

On arusaadav, et olemasolevate turbaalade kuivendamine tooks kaasa suure süsinikuemissiooni, kuid kuidas on kliimat jahutav juba lagunenud turbaga kõdusoometsade uputamine? Uus turvas tekib sinna ju aastatuhandetega, milles pole aga suuremat abi kliimamuutuste peatamiseks, milleks väidetavalt tuleb tegutseda lähiaastatel või äärmisel juhul kümnenditel? Süsiniku sidumine ja talletamine on erinevad protsessid, mis siinkohal tunduvad olevat lugejat eksitavalt segamini käsitletud.

Teie lauses on mitu kummalist eeldust: esiteks miks te järjepidevalt väidate, et me „uputame“ metsi – mida te selle all mõtlete? Selline sõnakasutus viitab nagu metsade lausalisele mahatapmisele veetaseme tõstmise abil – seda pole Eestis taastamisaladel juhtunud. Osad puud tõesti surevad ja mets muutub hõredamaks, tekivad ka lagendikud ning lagedamad vee väljavoolunõvad. Need muutused on ootuspärased kuivendatud metsade (tagasi)muutumise protsessis soo ja soovikumetsades.

Mille põhineb teie väide, et nendes metsades on turvas juba „lagunenud“?  Turba lagunemine on pikk protsess ja kuivenduse mõju jätkudes toimub see pidevalt üle kuivendatud metsa kasvu- ja raietsüklite. Kuivendatud soo märjutamine peatab väga kiiresti turba lagunemise – see ongi kliimat jahutav tegevus. Mitte kiire sidumine, vaid täiendava heite ära hoidmine.

Teiseks juhin tähelepanu, et 90% siiani tehtud taastamisest on tehtud kaitsealadel, sihtkaitsevööndites.  Selline maakasutus on 100% suunatud elurikkuse, täpsemalt elupaigatüüpide seisundi parandamiseks. Soometsade (kood 9080*) seisund on meil halb vastavalt märgade metsade tegevuskava tööversioonile.

Eesti riik on võtnud kohustuse seda seisundit parandada ja teebki seda kaitsealadel. Veerežiimi taastamist kuivendatud soometsades saab edukalt teha ainult hüdroloogiliselt sidusa maastiku taastamise läbi – vesi ei saa hüpata üle vahepeal lahtijäävate kraavivõrkude.  Ülejäänud 10% on tehtud mahajäetud turbakaevandustes. Taastamistööde kaudu on Eesti majandusse toodud kümnete miljonite eest Euroopa Liidu raha, sest neid viivad läbi meie omad firmad.