Katrin Sak: kas valimatu kohanemine ellujäämisvõitluses ei lämmata normaalsust?

Selleks, et organismi tekkinud pahaloomuline rakk saaks ellu jääda ja paljuneda, peab ta peremeesorganismis kohanema väga ebasoodsate oludega.

Vähirakk peab suutma ületada immuunsüsteemi kaitsefunktsioone, hiilima mööda rakusurma mehhanismidest, jääma ellu vereringes ja asustama erinevaid kaugmisi elundeid. Kõige lõpuks tuleb vähirakkudel harjuda veel ka väga erinevat tüüpi raviga, arendades ravimite suhtes välja multiresistentsuse. Ainult niimoodi, üha karmimate oludega pidevalt kohanedes, jääb vähk ellu ja saavutab edu – ta tungib tervetesse normaalsetesse kudedesse, halvab nende töö ja hävitab inimorganismi.

Viimastel aastatel räägitakse üha rohkem sellest, et inimestel tuleb ühiskonnas toimuvate muutustega lakkamatult kohaneda: tulla toime kliimamuutustega, võtta omaks hinnatõusud ja uued maksud, harjuda uutmoodi suhtlusmaneeridega, kus tunnustav õlalepatsutus on tabu ja soonormide aktsepteerimine vananenud igand. Toime tulevad ja edukad on vaid need, kel suurem võime kõigega muudkui harjuda.