Valma külal pole Google’it vajagi, neil on Anne Schvede
Viljandimaal Võrtsjärve-äärses Valma kalurikülas elati juba 5000 aastat tagasi. Tänapäeval on see tuntud kui Eesti kõige külalislahkem küla, kus elu hoiab käimas külamaja perenaine Anne Schvede.
Külamaja laual ootab värske banaanisai ja tass melissiteed. „Sai ei kerkinud kõige paremini, on veel arenguruumi. Ei saa ma kokkade ringist puhkusele, jään suvetööle,“ on Anne eestlaslikult enesekriitiline. Ja mainib sissejuhatuseks veel, et ennem puhastaks mõne kala kui endast räägiks.
Ning muheleb: „Meil on õnnelik aasta, tiitleid muudkui tuleb. Eelmisel aastal valiti meid Viljandimaa aasta külaks, nimetati Eesti külalislahkeimaks külaks, Viljandi vald andis mulle kultuuripreemia. Nüüd siis see kogukonna hinge asi.“
Püüab ääri-veeri uurida, kes ta konkursile esitas. „Mind on nimetatud valla kogukonna motivaatoriks, aga naersin, et eks ma ole ikka kogukonna mutt.“
Enam ei mahu külamajja äragi
Anne on see, kes kogukonna tegutsema paneb. See, kes korraldab ja teeb; elav entsüklopeedia, kes kõike teab ja mäletab; ka hädaabinumber, kellele mures helistada. Külamaja on mõne kohaliku jaoks ka nagu kirik – kui miski hinge närib, käib Anne juures rääkimas. Legendi järgi oligi selle koha peal varem palvemaja.
5. maist jookseb Annel külamaja perenaise ametis juba 18. aasta. Neist 15 on ta hoolega pidanud ka kroonikat pildis ja sõnas.
„Külamajata poleks mingit seltsielu,“ ütleb Anne toonil, millele vastu ei vaielda. „Muu kõik on meil olemas, aga uut maja oleks veel tarvis, siia ei mahu enam ära. Mõned aastad tagasi pidime aastavahetuspeolt inimesi isegi koju saatma, sest ei mahtunud sisse. Uue maja projektki ootab lauasahtlis, et kui vaja, siis kohe võtta.“
Veidi hiljem turgatab Annele, et on ju üks unistus veel: kergliiklustee, sest maantee on maru kitsas.
„Internetiühendus on meil siin, nagu on, ja kõigil pole Facebookigi. Telefonil pole kohati levigi. Kui mingi üritus tuleb, sõidan jalgrattaga kogu küla läbi ja panen sedelid igasse postkasti. Alles kukkusin rattaga, ime, et luud terveks jäid. Õnneks on lapsed juba nii suured, et aitavad auto või ATVga vahel teated laiali kanda,“ räägib ta.
Sellest on palju abi, sest sadamast küla kaugemasse otsa on vändata oma 10 kilomeetrit.
Videos räägib Anne Schvede, mida on vaja, et külas oleks hea elada:
Äge üllatus juubeliks
Kuu aja eest sai Anne liigutusest silma veele: „1. aprillil sain 60. Naised aeroobikas tegid üllatuse, esitasid ägeda tantsu, mida koos õppisime. Sellisel hetkel mõtled, et ju ma ikka neile midagi loen, et nii ägedat üllatust organiseerida. Õnnepisar tuli silma.“
Anne sõnul on Valma väga kokkuhoidev küla, kus üksteisel käiakse abis isegi siis, kui suurt häda polegi.
Inimesi on kokku 147, neist 35 on lapsed. Koguni kuuel perel on kolm kooli- või lasteaiaealist last.
„Rahvast on meile juurde tulnud, meil pole isegi mahajäetud maju. See on koroonaaja positiivsem pool. Jaan Leetsar ütles, et tehke lapsi, tehke lapsi. Nüüd juba teevad,“ naerab külamaja perenaine ja uurib, kas ajakirjanik ikka Valma eelmist külavanemat Leetsari teab. Too oli iseseisvusaja alguses põllumajandusminister.
Üks koroonaajal Tallinnast Valmasse kolinud pereema annab liikumisringe ja Anne on väga rahul, sest kuigi Viljandisse on ainult 25 kilomeetrit, ei leia naljalt juhendajaid, keda kaluriküla rahva treenimine motiveeriks.
„Lapsed tantsivad, neid tuuakse meile isegi Kolga-Jaani poolt; aeroobika, naisteklubi, kokandus,“ vuristab Anne külamaja katuse alla koondunud tegevusi. „Naistepäevi ja 1. septembrit tähistame. Tegeleme palju ka lastega, näiteks teeme koostööd kohaliku Valma seikluspargiga.“
Ta rõhutab, et ükski ring pole sunnitud. „Kui ikka rahvatantsijaid ei ole, ei saa seda teha. Näiteks käsitööring on meil tugev. Ega me kogu aeg seal ka sokki koo. Saame kokku, teeme kohvi, keegi toob proovimiseks uue koogi ja alles siis hakkame käsitööd tegema.“
Valma rahvas on ka teatrilembene, käib Viljandi Ugalas või Rannus, sest Anne ostab piletid ja hakkab siis survestama, et tuleb minna. Vald annab bussi, nii et väga mugav.
Euroopa kultuuripealinn
Ettevõtmisi, kus Anne kättpidi juures, on hulgem. Ühed suuremad on mai esimese nädalavahetuse kohalik „Teeme ära“ talgupäev ja Valma kalasadamate päev. Samuti kesksuvel Tartu 2024 kultuuriprogrammi osana toimuv sisevete festival ja augusti teise nädalavahetuse kohvikute päev.
„Meie kokandusringi naised on saanud palju julgust väljas käia. Kõik nad küpsetavad väga hästi. Õnneloosiga teenime ka raha. Eelmisel aastal ostsime külamaja hoovi looduslikule kuusele jõulutuled,“ kiidab ta külanaisi.
Laud mitmesse riita laotud raamatutega reedab, et külamajas tegutseb ka Tänassilma raamatukogu Valma haru – Anne on peale kõige muu veel vabatahtlik raamatukoguhoidja.
Raamatute vahele mahub kiviaegse mehe büst, mille modelleeris kuulus Vene antropoloog Mihhail Gerassimov. „Kuju on küla servast välja kaevatud 5000 aastat vana mehe säilmete põhjal rekonstrueeritud. Meie külast vanem on veel see Pärnumaa Pulli küla,“ selgitab Anne. Tõsi on, et ajaloolased peavad just Valmat Eesti vanimaks kalurikülaks.
Mida tänapäeva Valma mehed teevad?
Pea igas peres on keegi, kes käib kala püüdmas – oma paarkümmend kalurit. Valma sadama kaudu tuuakse kaldale 80% Võrtsjärve kalasaagist. Põllumehi on ka, kõik küla põllud on haritud.
„No eks mehed on taustajõuks, kui midagi vaja kõpitseda, siis tuleb öelda ja teevad ära! Eelmisel aastal vedasime meestega järve äärest küla algusesse vana paadi. Järvel käimiseks see ei kõlvanud, aga lillepeenraks küll. Just eelmisel pühapäeval istutasin võõrasemad sisse,“ näitab Anne uhkusega.
„Abikaasa lubas mulle külamajja madratsi tuua, kui aega koju jõuda väga pole,“ naerab ta, et käed on tööd täis.
Aga tegelikult ei ela Anne külamajast üldse kaugel, nagu ise kirjeldab: „Nõks ja paremale sipsti üles.“
Reedene suur šopingupäev
Anne kiidab, et elu Võrtsjärve kaldal on nagu vanajumala selja taga: toidu saab sealt, suvel käivad turistid seikluspargis ja puhkamas.
„Reedeti on meil suur šopingupäev, õue peal käib lihakraami auto suitsuliha ja konserve müümas, siis autolavka ja lõpuks jäätisebuss,“ osutab Anne küla teadetetahvli kuulutustele. Ta kuulutab ka külarahvale, kui oma tootjatel on pakkuda suitsukala, lihaveise liha või piima: „Tulge nüüd!“
Anne meenutab, et aastate eest polnud külakogukond nii tugev ja ühtehoidev kui praegu ning tuli pead murda, kuidas inimesi kodust välja saada.
„Inimesi tuli ikka kutsuda ja meelitada. Üks käis ja pärast rääkis teisele, et oli äge, inimesed hakkasid käima ja käivad siiani,“ ei varja ta uhkust. Ja mainib, ta ise pole sünnilt kohalik, vaid sisse toodud Põhja-Sakalast Olustvere kandist.
Uurin: „Kui külamajal on nii hakkaja perenaine, siis mida külavanem üldse teeb?“
„Esindab küla, kus vaja, tervitab inimesi. Puhusime just külaseltsile jälle elu sisse ja valisime juhatuse,“ on Annel vastus valmis.
Kolmandat aastat toimuv konkurss väärtustab tegusaid, aktiivseid, toredaid ja ettevõtlikke inimesi, kes viivad Eesti elu edasi oma kogukonnas tegutsedes.
Žürii valis ligi 162 ettepaneku hulgast välja kümme nominenti, kelle lood toome Maalehes lugejateni maist juulini. Võitja valivad lugejad Maalehe veebikodus.
Kogukonna eestvedajaid tunnustavat konkurssi korraldavad Maaleht ja Coop. Võitja kogukonnale korraldame auhinnaks meeleoluka simmani.
