Lii Undusk, vanaema Võsu tänavavalgustusposti otsas
Kui Lii Undusk parajasti rannaklubis kultuuri- ja seltsielu ei korralda ning uusi üritusi välja ei nuputa, kihutab ta roosa jalgratta seljas Võsu ühest otsast teise – kus teda parajasti enim vaja on.
Vaid hetk, ja Lii Unduskist on saanud mutionu, mustad prillid ees ja paks vest seljas, kes võtab vastu külalisi, karvaseid ja sulelisi. Rannahoones on valgete linadega lauad lookas heast-paremast.
Toimub pidu – keset mände, noori, vanu –, kus igaüks on maskeerunud mõneks metsaelanikuks. „Kes oli jänes, see oli ikka täitsa jänes,“ ütleb Lii. Siin antakse endast maksimum.
Endast anti kõik ka siis, kui Võsu Meelespea selts sai 30aastaseks. Korraldati vastuvõtt – nagu presidendi juures. „Me peame ju harjutama, et olla valmis, juhuks kui peaks ühel päeval presidendi vastuvõtule kutsutama,“ ütleb ta naljaga pooleks.
Mälumäng Võsu Pähkel... Või astub üles mõni esineja... Kui Rannaklubi ja Meelespea seltsi juhtfiguur Lii midagi vedada on võtnud, siis on ka rahvas kõpsti kohal.
Kui peod peetud, väljub Lii kostüümist ja rollist, tõmbab üle klubihoone põrandad ja lukustab ukse. Siis hopp ratta selga ja koju Mere tänavale.
Rahvateatri juhendaja, kus sa oled?
Kui klubihoone juures on puu najale toetatud roosa ratas, siis see tähendab, Võsu sädeinimene Lii on kohal.
Ta tuleb rannaklubist välja, huuled ja kampsun fuksiaroosad. Hommik on möödunud lasteaias abiks olles. „Seal jäi üks töötaja haigeks, aga abikäsi on hädasti vaja. Siis jooksen mina kohale.“
Hingab sõõmu värsket mereõhku. „Meil on siin hea – männid, meri, päike, vaikus. Seda tahaks ju igaüks,“ õhkab Võsul sündinud ja kasvanud Lii.
Täiusest, selgitab ta, on puudu aga laululava. Küllap annaks see ka tõuke taastada rahvateatri traditsioon.
See on Liil hingel. „Kõik on olemas: näitlejad, publik, ruumid. Aga juhendajat ei ole!“
Seniks aga tegutsetakse agaralt muul rindel, et külaelu säiliks ja meel rõõmsam oleks.
Igaüks teeb oma võimete järgi
Lii päevad algavadki niimoodi, et kui keegi on andnud teada, et vaja on abi, siis tema läheb.
Kui koolis või lasteaias kedagi asendama ei pea, istub ta rannaklubis, kus valmistab ette Meelespea seltsi üritusi. Varem oli mittetulundusühingu nimi Võsu Eakate Selts Meelespea, aga see eakate osa võeti ära. Ei sobi, oleme hingelt kõik noored, selgitab Lii.
Lii ise astus Meelespeasse 30aastaselt. Ema eeskujul, kes samuti klubi tegemistes agaralt kaasa lõi.
Alguses oli klubis 15 liiget. „Nüüd on 80,“ rõõmustab Lii, kes võttis juhtohjad üle kümme aastat tagasi.
Tema põhimõte on, et klubis teeb igaüks võimete kohaselt. „Kes ei jaksa, see teeb nii palju kui saab. Tulgu niisamagi nautima kohvilauda.“
Istutakse, arutatakse ilmaasju. Lii on märganud, et üksikud inimesed vajavad väga suhtlust. Varem oli ta ka hooldaja-abiline, käis ja aitas üksikuid eakaid. Enam mitte, aga toonitab, et temale võib alati helistada, kas või öösel.
Nagu Figaro, siin ja seal
Lii loeb veel ette tegemisi, mis võsukate ellu vaheldust toonud – naistepäevaüritus „Ilus naise päev“, emadepäev, Georg Otsa päev (ta ju puhkas suviti Võsul!), aga ka küüditamise mälestuspäev. Ning seenior-tantsuring, millega sel laupäeval Rakvere vallimäel üles astutakse.
Selle kõige kõrvalt on Lii klubihoone ja Võsu vallamaja – õigemini Haljala valla teeninduspunkti – koristaja. „Tänapäeval on õige öelda „puhastusteenindaja“,“ täpsustab ta muigega.
„Vahel mind noritakse ka – et kas sul, Lii, on üldse mõtet koju minnagi? Noh, ma olen ju hommikul seitsmest kohal ja õhtul viimane, kes uksed lukku keerab.“
Ja jätkab: „Meil on printsiip – kui teeme, siis hästi. Eks seepärast võtab kõik ka aega. Tore on teha, kui näed, et inimesed naudivad. Kui asi läheks raha peale, kui saaks palka ... no ei oleks päris see. Kõike ei saa siin elus rahaga arveldada.“
Klubi teenib catering’ist
Aga päris rahata ka ei saa. Meelespea liikmed maksavad kümme eurot aastas. Selleks et klubile lisa teenida, tehakse nn laudu, või nagu moodsamalt öeldakse – catering’i.
Et leppida kokku, mis kellast homme tellimuseks vaaritama hakatakse, tuleb läbi astuda Tiiu Kotkase juurest. Menüüs on kartuli-kilusuupiste, minipannkoogid ja maiused.
Tiiul on käsil kiire aiatöö ja ütleb, et vanainimesel aega üldse pole. Küsimusele, mis inimene see Lii teil siin on, põrutab ta otse: „Niisugust energiapommi nagu tema, mina teist ei tea! Igal pool on käed küljes.“
Nende käe alt ilmub eriline hitt – kompott, mis õigupoolest on kissell puuviljadega. Ja Lii rabarberi-kohupiimakook, mille retsepti jagada ei saa, olevat salajane, pärandus.
Natuke maad edasi jutustavad omavahel üleaedsed. Külavanem ja kandikogu liige Riina Kaptein ning rannaklubiline ja Meelespea liige Maire Muruvee.
„Me ei kujuta ette elu temata siin! Positiivsuse süstija,“ lajatab Maire Lii kohta.
Külavanem nõustub Liiga, et laululava oleks vaja küll, aga ennekõike tuleks leida raha rannaklubi renoveerimiseks – ventilatsioon ja kanalisatsioon nõuaks värskendust. „See rannaklubi on ikkagi 1961 ehitatud,“ tuletab külavanem meelde.
Ja siis läheb kibedaks aruteluks, kuidas ikkagi rahvateatrit elule puhuda. Kusagilt tuleks rahapada leida. Küll siis ka juhendaja tuleks.
Vallale ollakse siin tänulikud. „Meil on suur maja vallalt, meid toetatakse,“ märgib Lii.
Mis vanaema sa selline oled?
Mis kõige tähtsam (Maire tõstab näpu püsti) – Lii on seitsmekordne vanaema! Ja paneb südamele, et üle ei töötaks ning pere jaoks ka aega jääks.
Lii hakkab selle peale naerma, sest talle tuleb meelde, kuidas lapselapsed ette heitsid: mis vanaema sa selline oled, tuleme suveks sinu juurde, aga sina leegid ringi.
Tal on neli last ja nendel on kokku seitse last.
Sellepärast võtabki Lii suvel aja maha ja katsub kodus olla, lipates siiski aeg-ajalt aleviku peale – et vaadata, kas tema istutatud taimed vajavad kastmist. Postide otsas on amplid ja nendes õitsevad fuksiakarva lilled.
Selgub, et kärtsroosas daam, kes ronib redeli abil mööda posti üles, kastekann käes, on omaette vaatamisväärsus. „Siis tehakse must lausa pilti!“ naerab Lii.
Kolmandat aastat toimuv konkurss väärtustab tegusaid, aktiivseid, toredaid ja ettevõtlikke inimesi, kes viivad Eesti elu edasi oma kogukonnas tegutsedes.
Žürii valis ligi 162 ettepaneku hulgast välja kümme nominenti, kelle lood toome Maalehes lugejateni maist juulini. Võitja valivad lugejad Maalehe veebikodus.
Kogukonna eestvedajaid tunnustavat konkurssi korraldavad Maaleht ja Coop. Võitja kogukonnale korraldame auhinnaks meeleoluka simmani.
