Janno Rüütle paneb Lutsu küla rahva Eestit päästma

Juunis esietendub Põlvamaal Lutsu külaplatsil uus suvetükk „Eesti päästmine“, kus prohvet Maltsveti rollis astub üles külavanem ja teraviljakasvataja Janno Rüütle. Oma kodukoha elu asus ta päästma juba aastate eest ja on teatritegemisse kaasanud kogu küla.

Lutsu külla pole kaunil kevadpäeval mõtet harrast vaikusehetke pidama minna. Ka Maalehe saabumise päeval käib siin agar kopsimine ja saagimine, nii et hool ega hoobil pole vahet. Kägu kukub ennastunustavalt ja toomingalõhn tõmbab hinge kinni.

„Siia tuleb meile uus kõrts!“ teatab Janno Rüütle. „Ehk siis tegelikult muidugi müügiala etenduse tarbeks. Talgupäeval lammutasime vanu dekoratsioone, aga osa läheb taaskasutusse – külamehed siin valmistavadki kõike ette. Ise tulevad pärast müüma ka.“

Külateatri etendusi käivad vaatamas tuhanded inimesed

2013. aastast tegutsevas Lutsu Teatris löövad peale elukutseliste näitlejate ja maakonna parimate harrastusnäitlejate laval kaasa ka lutslased ehk siis külarahvas. Nende lavastusi külastab suve jooksul ligi 4000 vaatajat.

Teatri eestvedaja, külavanem Janno Rüütle nakatus teatripisikusse umbes 30 aasta eest ja sealt see on edasi läinud.

„Kutsuti mängima Põlva linna harrastusteatrisse, seal oli kõrvalosa mul „Rummu Jüris“, mingi urjadnik vist. Sündis idee, et tahaks siin küla õue peal ka mängida. Meie teatri esimene etendus oli samuti „Rummu Jüri ehk Tamasseri rauad“. Seal mängisin külavanemat. Siis olin juba päriselus ka külavanem, juba alates aastast 2009.“

Abikaasa Tiiu ütleb, et tema lavale ei kipu. „Mina olen see hall kardinal ja tegelikult on publiku teema minu teema – broneeringud, klientidega tegelemine, reklaamid.“ Kostüümid ja kõik muu vajalik ostetakse piletitulust.

Ühe tüki sündimisel löövad kaasa kõik külainimesed.

„Massistseenides „Rummu Jüris“ pea kogu küla mängiski ja nii ongi olnud, et alati on mingil moel kõik haaratud – piletikontrollid, parkimisturvad, kes midagi müüb ja pakub – siblimine on siin kogu aeg,“ rõõmustab Janno.

Ja reedab saladuse: „Järgmisel suvel me tahame teatrilaval teha Leidat. Seda kõige kuulsamat – Leida Peipsi.“

Esialgu nohiseti omaette

Lutsu küla valmistub järjekordse muusikalavastuse esietenduseks. „Ma olen üle hulga aja peaosas – prohvet Maltsvet!“ naerab külavanem.

Uurin töömeestelt, et mis mees see Janno on ka.

„Janno annab käskusid,“ muheleb 30 aastat Lutsul elanud Aigar Lõhmus. „Aga tegelikult muidugi on ta väga hea mees ja väga hea külavanem. Paremat ei oska tahta. Kui Janno siin teatrit ei teeks, siis no ma ei tea, küla oleks välja surnud.“

Janno pole päris nõus.

„Tegelikult oli nii, et just Aigar oli see, kes 17 aastat tagasi – mäletan, et oli veel kevadine aeg, inimesed tegid aiamaad – kõndis perest peresse, et kuulge, igal pool midagi tehakse. Teeme ka jaanitule või midagi. Vaat tema andis siin esimese sädeme.“

„Jah, alguses nohiseti omaette, öeldi vaid tere-tere,“ arutavad mehed üksmeelselt edasi. „Siis, kui koos hakati käima, oli ikka väga lõbus.“

„Eks me teeme siin ju kõike enda tarbeks ka. Aga ega ilma Jannota ei saaks,“ jätkab Aigar.

Janno räägib, et Lutsu külas elab poolesaja inimese ringis. Ja rõõmustab, et kooliealisi lapsi on koguni paarkümmend. „Kui mina 1980ndatel õppisin, oli siin vast vaid viis kooliealist last.“

Veel viis aastat

Jõuame Prantso talu õuele. Siin ongi küla süda.

„Minu vanaema sündis siin majas,“ räägib Janno. „Vanaperemees suri ja siis see seisis umbes 25 aastat tühjana. Oli räämas ja võssa kasvanud, uuemad külaelanikud ei teadnudki, et siin talu on, sest hoone ei paistnud väljagi. Ja kui külaelu läks käima siin platsi peal, siis mõtlesime, et teeme selle talu ka korda ja nüüd uued omanikud lasevad meil siin tegutseda ja olla, talu hoovi peal oleme mitu lavastust teinud. Ja siin kohe on meie külamaja, kus peame oma jõulupidu ja kõik sellised külma ilma üritused on siin korraldatud. Tahan, et inimestel kaoks ära see tunne, et kui näiteks meil on talgupäev, siis keegi mõtleb, et lähme ka appi. Nagu kellelegi teisele. See on ju sama, et ütled – aitasin kodus naisel peenart kaevata. No ega ta siis enda jaoks kaeva, perele ju. Sa teedki seda enda jaoks, mitte teistele.“

Ja eks nüüd löövadki kõik kaasa.

Janno Rüütle tähelepanek: õnnelikku küla kampaaniaga ei tee

Janno Rüütle ei näe ühtegi põhjust, miks peaks Lutsult ära kolima. Siin on ta sündinud ja üles kasvanud. Kokku elanud ligi 50 aastat.

„Siin on kõik olemas, mis vaja. Lutsu küla on ses suhtes õnnelik küla, et meil ei ole siin mitte midagi kinni pandud – ei ole pandud kinni koole, poode, pole suletud ühtegi postkontorit või kultuurimaja, sest neid lihtsalt pole siin olnudki,“ naerab külavanem. „Aga iga nädal, nii kaua, kui mina mäletan, on meil käinud autolavka ja viimased 10 aastat on olnud ka oma teater. Ja meil elab väga palju toredaid inimesi.“

Ta räägib, et on väga igasuguste kampaaniate vastu ja üks, mis ei meeldi, on „Maale elama“ kampaania.

„Oleksin väga ettevaatlik just nende üleskutsetega noortele, et tulge linnast maale, pigem on meil see probleem, kuidas saaks oma noored maale jätta. Oleme ju näinud telest saateid, kus tullakse linnast maale elama ja siis hakatakse kohe oma õigusi nõudma. Et miks tee tolmab, miks hommikul vara keegi trimmerdab, miks sitt haiseb. Tulevad ja tahavad maaelu ümber korraldada. Ja mul on hea meel, et meie küla on seni selliste inimeste eest hoitud ja kaitstud.“

Külamaja naabruses askeldatakse aias. Janno hõikab: „Ennu, tule siia!“ 84aastane Ennu Tobreluts on Lutsu küla raudvara.

„Meil on see ka äge, et on lausa mitu kogukonda – on külakogukond, on teatrikogukond ja on tekkinud ka Tobrelutsude suguvõsa kogukond. Viis aastat tagasi oli esimene Tobrelutsude suguvõsa kokkutulek ja nüüd tuleb sel suvel järgmine, kuhu on oodata 300 inimest üle maailma.“

Ennu rehmab käega, et mis ta ikka ilmarahvale seletab, tal siin oma töö ja karjamaa.

Janno: „Aga Ennu on see, kes külakeskuses kütab pliidi soojaks, ta on ka küla tordimeister – biskviittort maasikatega viib keele alla.“

Torditegu polevat keeruline. Kui Ennult uurida, palju mune on vaja panna, siis kostab tordimeister: „See on lihtne – kui on suured munad, paned vähem; kui väiksed, siis rohkem.“

Janno on ikka teil siin üks õige külavanem?

„Ei mina pugema hakka,“ muigab Ennu kavalalt. „Aga ega ma mõista siin teda kellegagi asendada.“

Uurin Jannolt, miks ta seda kõike teeb – küla ja teatrit eest vedada pole just kerge.

„Hea küsimus – ju meeldib. Kui ei meeldiks, siis ju ei teeks. Eks see tuleb ikka millegi arvelt, pere ja talutööde.“

Ja tõmbab kohe hoogsalt käega: „Siia tuleb lava. Tribüün läheb mul siin viljapõllu sisse, aga midagi pole teha. Paar kotti nisu jääb saamata, kuid 480kohaline tribüün muidu ära ei mahuks.“

Janno on lubanud veel viis aastat külavanem olla. Ju siis paistab, mis edasi saab – eks jõuab veel muidugi ümber ka mõelda.

Kogukonna hing 2024

Kolmandat aastat toimuv konkurss väärtustab tegusaid, aktiivseid, toredaid ja ettevõtlikke inimesi, kes viivad Eesti elu edasi oma kogukonnas tegutsedes.

Žürii valis ligi 162 ettepaneku hulgast välja kümme nominenti, kelle lood toome Maalehes lugejateni maist juulini. Võitja valivad lugejad Maalehe veebikodus.

Kogukonna eestvedajaid tunnustavat konkurssi korraldavad Maaleht ja Coop. Võitja kogukonnale korraldame auhinnaks meeleoluka simmani.