Janeki lugu: Vastutustundlik suhtumine oma metsa tõi kaasa sellest ilma jäämise

„Ma olen metsa hoidnud, seal ise looduskaitsega tegelenud, ja tulemuseks on olukord, kus mu vana-vanaisa loodud mets on minult sisuliselt ära võetud,“ räägib metsaomanik Janek. „Ma tahaksin metsa majandada püsimetsana, aga praegu mul sellist varianti ei ole.“

Võrumaal Haanja vallas, Trolla külas tegutseb Janek Säde ning sealne kinnistu on olnud nende pere käes juba neljandat põlve. Talumaa, millel algselt ei olnud üldse metsa, sai Janeki esiisa Jaan Sloga (Säde) endale 1900. aastal ning raskesti haritavatele ja vähe viljakatele põldudele lasi maaomanik metsa peale kasvada. Sellega pani ta aluse ka täna kinnistul sirguvatele puudele.

Janek peab oma metsamaa puhul oluliseks selle jätkusuutlikkust - pere metsa on alati majandatud nii, et sellest jätkuks tulu ja sissetulekut ka järeltulevatele põlvedele. Kiiret tulu taga ei aeta - metsast saab raha vajalike investeeringute jaoks ning maha võetud puude asemele istutatakse uued. Just sellise pikaajalise ja vastutustundliku metsamajandamise tulemusena ongi tema maadele sirgunud uhked laaned.

MAAOMANIKE MEELEAVALDUS

29. mail oodatakse Toompeale meeleavaldusele sadu eraisikutest maa- ja metsaomanikke, kes soovivad poliitikutelt õiglast kohtlemist. Riik otsustas äsja, et tõstab maamaksu kordades kiiremini kui lubatud, ent samal ajal piiratakse tuhandete hektarite kaupa eramaa kasutamist, hüvitised on aga naeruväärsed ja asendusmaad ei anta.

Paar aastat tagasi soovis Säde oma kodumaja renoveerida ning palgi saamiseks selleks küpses metsas valikraiet teha, kuid plaan sai kiire lõpu. Luba metsas töid teha peatati. Keskkonnaamet teatas, et ollakse vääriselupaiga otsinguil ja laiendas Säde aladel juba eelnevalt moodustatud sihtkaitsevööndit, mille eesmärgiks on sealsete looduslike ja poollooduslike koosluste säilitamine, ilma omaniku loata rohkem kui poole võrra. Ehk teisisõnu - seal majandada ei tohi ning piirangu sätestamise sihiks on lasta loodusel vabalt areneda.

Janek asus otsima lahendusi ja koostöökohti, pakkudes vääriselupaikade otsinguil Keskkonnaametile oma abikäe. Ta tegi vajaliku eeltöö, otsis üles vanad hooldamisjäljed, märgistas kännud ja ootas siis ametnikke tehtud tööd üle vaatama. Ta sai eitava vastuse selgitusega, et nende tööprotsess ei ole selline ning üldse soovitakse alasid üle vaatama tulla ette teatamata.

Kodu renoveerimiseks tuli vahendid leida mujalt, ent Janek on vaar-vaarisa metsa pärast tõsiselt mures - ta ei tohi enam teha hooldusraiet, metsa uuendada, teha metsakahjustuste vältimiseks vajalikke töid, ennetada haigusi või teha maaparandustöid. Sisuliselt on ta oma metsast ilma jäänud, sest otsustusõigust ega tulu teenimise võimalust tal enam ei ole.

Säde kõrvutab tänast olukorda nõukogude ajaga, mil tema esiisalt mets käest võeti. „Nüüd on siis ajalugu kordumas, kus nn. „iseseisvas Eesti Vabariigis, kus eraomand peaks põhiseaduse järgi olema puutumatu ja püha“ ollakse juba olemasolevat metsa tükk haaval käest võtmas. Tõsi küll, veidi leebemate meetmetega, aga siiski,“ tõdes metsaomanik. „Ma olen metsa hoidnud, seal ise looduskaitsega tegelenud, lubanud RMK-l läbi endale kuuluva maa matkaraja teha, ja tulemuseks on olukord, kus mu vana-vanaisa loodud mets on minult sisuliselt ära võetud - ilma meie pere tegemisteta ei oleks seal midagi kaitse alla võtta,“ räägib ta kibestunult. „Ma tahaksin metsa majandada püsimetsana, aga praegu mul sellist varianti ei ole.“