Leelo Tungal oli veidi üle kolme aasta vana, kui ema ära viidi ning tema meenutuste kohaselt ei suutnud pere algul kuidagi uskuda, et see tõesti nendega juhtub - ema polnud ju poliitikaga kuidagi seotud.

„Olen tagantjärele lugenud, et arreteeriti ligi 150 õpetajat, minu ema nende hulgas,“ räägib Tungal. Toona ei teatud, et polegi vaja süüdi olla, sest kuskil on nimekiri, mille alusel tuleb lihtsalt vastav arv inimesi kokku saada. Sestap tuli ette lausa absurdseid süüdistusi.

„Kui Moonika Siimets tegi filmi „Seltsimees laps“, siis oli tal vaja näha, milline oli arreteerimiskäsk. Ma ei teadnudki varem, et neid protokolle on võimalik lugeda,“ räägib luuletaja. „Tegin avalduse ja sain toimikut lugeda. See oli ikka väga ... sellest võiks pikalt rääkida... Nägin sealt, kuidas ema vastused hakkasid muutuma. Algul oli ta rõõmus, isegi üleolev, ootas, et kõik selguvad. Siis hakkas vigu tegema ja oli üha enam murtud. Kui ikkagi keegi kolleegidest ütleb su kohta, et oled õpetanud lastele fašistlikke laule, siis on seda üsna raske vastu võtta.“

Leelo Tungla ema advokaadiks oli väga noor mees, nimega Simon Levin. Kui tuli kohtuotsus 25+5 karistusega, siis ütles just tema, et nii kauaks ema kindlasti ära ei jää. Nii ka läks, ema naases Leelo kaheksandaks sünnipäevaks.

„Olin olnud kindel, et minu ema näeb välja nagu Lumivalguke, aga tuli tagasi hoopis üks natukese külmavõetud moega väike naine. Olin ikka väga pettunud,“ muigab Tungal. See, kuidas ema hakkas tasahaaval üles ehitama lapsega katkenud suhet, oli tema sõnul omaette tarkus.

„Inimesed kipuvad oma muredes süüdistama vanemaid, kellel ei ole olnud nende jaoks aega või kes on põhjuseks praegustele muredele. Sinu luuletustest särab päike. Kuidas see on õnnestunud,“ uurib Jaan Tammsalu.

„Mis siis teha, kaevata nõukogude võim kohtusse? Mis seegi annaks,“ küsib Leelo Tungal. „Süüdistamine ei aita. Eluga tuleb edasi minna.“

Kuula saadet:

Jaga
Kommentaarid