Noarootsi eestlaste kokku toomiseks läks vaja šveitslast
Šveitsist Eestisse kolinud Sabine Burger tõi kuue Noarootsi küla asukad kokku ja nüüd püütakse üheskoos rannarootsi kultuuri varemetele uusi traditsioone luua.
Kui igas Eestimaa külas oleks selline inimene nagu Sabine Burger, oleks Tammsaarel jäänud „Tõde ja õigus“ kirjutamata. Vähemalt sellisel kujul, nagu meie seda teame. Mõistagi ei käi jutt soode kuivendamisest, vaid inimestevahelistest suhetest.
„No täpselt nii!“ hüüatab Dirhami poe peremees Vjatšeslav Rätsepp ehk Slavik. Ja tema juba teab, sest pood on kohalik infopunkt, kuhu kogu piirkonna uudised kokku jooksevad. Pole vaja traadiga ega traadita telefoni.
Slavik kinnitab, et Sabine oskab šveitsi täpsusega üles leida need nupud, millele vajutada, et piirkonna põlis- ja uusasukad nina oma toimetustelt üles tõstaks, põlle puhtaks rapsiks ja läheks uurima, kuidas üleaedsel käbarad käivad, ja alustuseks – mis ta nimi ka on.
Sabine ise on ootamatult sülle sadanud tähelepanu tõttu veidi kohmetu, kuid ka siiralt õnnelik. „Kui ma vaatan teisi Maalehe kogukonna hinge kandidaate, siis on mul natuke piinlik, sest ma ei ole ju veel väga palju teinud.“
Tema eestvedamisel on toimunud viis kohtumist, kuhu on kokku tulnud Riguldi, Spithami, Dirhami, Tuksi, Elbiku ja Rooslepa küla rahvas. Noarootsi on ajalooline rannarootsi piirkond ning siinkandis olid sajandeid väga tugevad kultuuri- ja koos käimise traditsioonid. Teise maailmasõja tõttu lahkunud rootslastega läks see kaduma ja külad jooksid tühjaks. Nõukogude ajal kehtestati Noarootsis piiritsoon. Mõned rannarootslased on viimastel aastakümnetel oma juurte juurde tagasi tulnud, teisalt on sinnakanti suve- või päriskodu rajanud ka juba kenake hulk Eesti eri paigust pärit inimesi. Nii tekkiski olukord, et naaber naabrit ei tunne.
„Ma leidsin, et oleks tore, kui me kõik teaksime, kes meie naabrid on, saaksime tuttavaks ja tutvustaksime ka meie külade ajalugu, sest need lood ühendavad,“ räägib Sabine.
Hingelt eestlane
Sabine tuli esimest korda Eestisse 1998. aastal vahetusõpilasena. Üheks aastaks, aga side ja sõpruskond jäid. Nii kasutas ta edaspidi ära kõik võimalused Maarjamaal projektipõhiselt toimetada. Viis aastat tagasi oli selleks üks suveprojekt Haapsalus. „Oleks mul siin oma pesa!“ õhkas Sabine, kui suvest oli jälle sügis saanud. „Ma olin olnud Eestis 20 aastat külaline.“
Siis nägi ta kuulutust, et Rooslepa külas on väike talu müügis ja otsustas – see ongi minu maja! Käis korra vaatamas ja ostis kohe ära, sest muidu oleks kripeldama jäänud. Nüüd kõpitseb ta seda tasapisi korda teha. „See on teekond. Vana välisuks ei käinud korralikult kinni ja ajas mind närvi, selle ma vahetasin kohe ära, aga lepin sellega, et ukselink on veel puudu. Ma lihtsalt tean, et millalgi see tuleb.“
See on üks neist puutepunktidest, kus Sabine avastas hingesuguluse eestlastega – oskuse võtta aega ja nautida protsessi. „Minu Šveitsi sõbrad sellest näiteks aru ei saa, kuidas võib nii, et kõik polegi valmis,“ seletab ta. Samal põhimõttel ajab ta ka kogukonna kokku ajamise asja – küll nad tulevad!
Sabine naerab, et Eesti ongi temale selleks õigeks kohas osutunud. „Šveitsi mõõtude järgi olen ma liiga introvertne, aga tundub, et eestlaste jaoks täpselt paras.“
Unistus seltsimajast
Kui ta eelmisel sügisel Rooslepa pastoraadi majas esimest kohtumist korraldama hakkas, oli väike värin sees küll ja mõtles, et tore, kui tuleks kas või kuus inimest. Tuli 15. Viimati, aprillis, oli Tuksis juba üle 40 osaleja.
Igale kohtumisele kutsub Sabine rääkima mõne inimese, kes on konkreetse piirkonnaga seotud. Lugude jutustamine päästab mälulaekad ja keelepaelad valla. Kildhaaval taastatakse kohalikku mälu, ehitades sellega ühtlasi vundamenti uuele kogukonnale. Järgmine kohtumine toimub juunis Spithamis.
Sabine on igapidi värvikas ja äge naine, kes teeb väga tänuväärset tööd.
Meie piirkonnas on palju uusi inimesi. Sabine on kõik nad kokku kutsunud ja nii olemegi tuttavaks saanud – kes su lähedal järgmise metsatuka taga elavad ja mida nad teevad.
Huvitav on muidugi, et meil oli vaja Sabinet Šveitsist, et kõik inimesed ninapidi kokku viia. Eestlased juba on sellised, et ega nad väga kipu kohe üksteise aia taha tere ütlema ja ennast tutvustama.
Oleks tore, kui kogukond saaks nüüd enda kasutada Rooslepa pastoraadi maja. See vajab muidugi renoveerimist, aga meil on siin väga vahvad ja tegusad inimesed. Valgustatud aknaid on võrreldes kümne aasta taguse ajaga ikka kõvasti juurde tulnud. Kui eest vedada, oleks meie inimesed kindlasti valmis seltsimaja kordategemisele kaasa aitama.
Piirkonda iseloomustab muu hulgas loomeinimeste kõrge kontsentratsioon. Noarootsi lihtsalt pakatab inspiratsioonist, selgitab Sabine. „Siin on väga huvitav seltskond! Suurepärane kant suurepäraste inimestega.“
Praegu on puudu seltsimaja, kus kuue küla rahvas koos saaks käia. Silm on peale pandud Rooslepa pastoraadi majale, mis juba aastaid tühjalt seisab, aga kas kogudusega ka kaubale saadakse, ei ole veel kindel.
„Mul on väga vedanud – inimesed on siin minusse suhtunud hästi suure südamega ja tulevad heade mõtetega kaasa. Ehk saame oma seltsimaja ka,“ ütleb Sabine.
Head suhted naabrite vahel.
Aastaringne koht koos käimiseks, külakiik ja ühised üritused.
Dialoog vallavalitsusega, kuidas piirkonda arendada.
Kolmandat aastat toimuv konkurss väärtustab tegusaid, aktiivseid, toredaid ja ettevõtlikke inimesi, kes viivad Eesti elu edasi oma kogukonnas tegutsedes.
Žürii valis ligi 162 ettepaneku hulgast välja kümme nominenti, kelle lood toome Maalehes lugejateni maist juulini. Võitja valivad lugejad Maalehe veebikodus.
Kogukonna eestvedajaid tunnustavat konkurssi korraldavad Maaleht ja Coop. Võitja kogukonnale korraldame auhinnaks meeleoluka simmani.
