Venemaa segajad vussisid Põlvamaal vaarikaistutamist
(63)Kuu aja eest kirjutasime, kuidas Põlvamaa Raja talu perenaisest Kairi Kuusikust sai noortalunik, kelle unistus on rajada vaarikaistandus. Nüüdseks on samm eesmärgile lähemale astutud. Hoiame silma peal, kuidas tal on läinud.
Jaht suurele traktorile
„Kuna maa oli sügisel vaid osaliselt küntud ja randaalitud ning umbrohutõrjet polnud tehtud, siis mai alguses sain aru, tuleb teha sügavkünd, mille jaoks jäi meie traktorist väheks.“ Kairi Kuusik mõistis, et hobujõude on appi vaja.
Lahti läks suurema masina otsimine ja suhtlus ümberkaudsete traktoristidega liinil Asko–Kristjan–Siim–Kristo–Meelis–Tarmo–Maidu–Toomas.
„Kellel polnud aega; kellel polnud lõiketeradega atra; kes lubas, kuid ei ilmunud kohale; kes solvus, kuna küsisin hinda. Tekkis juba hasart: kas tõesti jõuan ringiga tagasi esimese traktoristi juurde, kelle kontakt mul oli, kuid õnneks jõudsin naaberkülas elava Toomaseni, kes töö ka ette võttis ja ära tegi,“ rääkis Kairi järjekordse takistuse teelt veeretamisest.
Sügisel tehtud mullaproovid kinnitasid, et muld on Raja talu maadel happeline ja vaarikate kasvatamiseks oli vaja seda eelnevalt kindlasti lubjata.
„Lootsin, et selle teenuse tellimine läheb ikka lihtsamalt, kuna pakkujaid ju piisavalt, kuid selgus, et keegi ei tule nii väikest maa-ala lupjama. Seega tellisin poolteist tonni granuleeritud lubiväetist, ostsime oma traktori haakesse sobiva väetisekülviku ja tegime töö koos mehega ära,“ ütles Kairi.
Tööle kulus vaid paar-kolm tundi ja see andis perele tulevikuks tarvilikke oskusi.
Venemaa segajad tahtsid peenraid kõveraks ajada
Veidi enne mai öökülmi jõudsid kohale veebruaris tellitud paljasjuursed vaarikaistikud. Kuniks maapind sai istutamiskõlbulikuks, tuli neid katta ja külma eest kaitsta.
„Vaarikapeenarde kiletamine nõudis kannatlikkust. Tellisin täisteenuse, kus koos kilega tuli maha panna ka kastmisvoolikud ja vaarikatele sobiv pikaajalise mõjuga väetis. Kiletamismasinat vedav traktor märgib pikad peenrad maha GPSi abil, mis paraku oli just siis Kagu-Eestis Venemaa poolt tugevalt häiritud,“ mainis perenaine sootuks ootamatut takistust.
Ta täpsustas, et signaali segamise tõttu ei saanud kilepeenrad maha märkida joonsirgelt ja peenravahed ei saanud täpselt ühe laiused nagu GPSi abil see olnuks võimalik teha.
Rajalt on idanaabri piirini linnulennult 25 kilomeetrit.
Töö tuli teha mõõdulindi ja täpse silma abil, kuid peenrad said ikkagi sirged.
Töö tuli teha mõõdulindi ja täpse silma abil, kuid peenrad said ikkagi sirged.
„Kokkuvõttes oleme rahul: 11. maiks olid peenrad valmis istutamiseks. Algas kiire tugipostide, postiklambrite ja toestustraadi paigaldamine. Samal ajal alustasime juba ka vaarikataimede istutamist. 850 paljasjuurset istikut istutasin koos abiks olnud emaga maha kolme päevaga. Ikka kilesse auk ette, labidaga salk sisse ja paljasjuurne taim järgi,“ oli ta rahul.
Edasi jõudis järg pikkade ettekasvatud potitaimede mulda pistmiseks. Esimese päeva lõpuks oli istutatud kaks umbes 120meetrist peenart, teha jäi veel 22. Lisaks ootas istutamist viis peenart paljasjuurseid taimi.
„Mõtlesin, et kui kõik taimed saavad lõpuks istutatud, on ilmselt mullamaitse suus. Särinat tekitas mõte, kust leida piisavalt abikäsi. Õnneks tuli juba järgmisel päeval sõbranna koos oma tütrega appi. Järgnevatel päevadel kujunes välja efektiivne töörütm. Lõpuks sujus kõik kui konveieril – esimene tegi peenrakilesse augu ja lükkas eemale selle all olevad kastmisvoolikud, teine puuris maapuuriga augu, kolmas eemaldas poti ja pani leos olnud istiku istutusauku, neljas istutas, ning see, kellel parasjagu hetk üle, kinnitas istikud klambritega toestustraadile,“ seletas Kairi, lisades, et tööd kiirendas ja muutis vaheldusrikkamaks see, et omavahel vahetati tööülesandeid.
Kõik taimed said nädalaga mulda. Lisaväärtusena andsid pikad päevad kuuma maikuupäikese all istutajatele hea jume, üldfüüsiline töö parandas vormi, rääkimata uutest oskustest ja teadmistest.
Hektarist suurem vaarikaistandus sai maha istutatud kahe nädalaga. Selle eest on perenaine tänulik kõigile tublidele abilistele: „Kõige rohkem oli meid põllul korraga viis, kuid juhtus ka neid päevi, kus olime vaid kahekesi. Kõige suurem abiline oligi minu ema, kes aitas peaaegu iga päev kõigis töödes. Mul ikka vedas tohutult, et ta otsustas just selle aasta maist pensionile jääda. Hullumeelne kevadtööde rütm tõi aga kaasa süümepiinad 1. klassis käiva poja Paul Peetri ees, kes pidi kiiresti iseseisvuma ja õppima vaarikapeenarde vahel luuletusi või kontrollima matemaatikaülesande lahendusi telefoni teel.“
Torude rägastik – nagu ehitaks lennukit
Möödunud sügisel lasi taluperenaine uue istanduse tarvis kaevata sügava ja mahuka kastmistiigi, mis sai veelisa soo- ja põllukraavidelt.
Kastmissüsteemi rajamine pidi mõistagi jääma kevadesse ja praeguseks on see paigas ning pump tiigikaevus, kuid ilma õppetunnita ei möödunud sellegi ühendamine.
„Algusest peale hakkas viltu minema.“
„Algusest peale hakkas viltu minema. Kokkuleppe saime ühe töömehega, kuid töid tulid tegema teised. Torupoes juppe ostes tundus, nagu ostaks varuosi hoopis lennukile. Lootsin saada täisteenuse, kus peatrass ühendatakse tiigi pumba ja filtriga ning lahkutakse alles siis, kui vesi ülemises vao otsas, kuid paraku tuli omajagu teha katse ja eksituse meetodil. Seetõttu lõppesid paar üritust korraliku purskkaevuga,“ meenutas Kairi.
Seni tuli äsja istutatud vaarikataimedele kastmisvesi tassida põhjatuna tunduvast talukaevust.
Kolm kilomeetrit vaarikapeenraid
Kokku kolmest kilomeetrist vaarikapeenardest koosnev istandus muutub iga päevaga aina rohelisemaks. Perenaine imestab, kui kiiresti areng toimub.
„Istanduse rajamiseks puurisime 3250 auku postidele ja taimedele, paigaldasime 6,6 kilomeetrit toestustraati, kinnitasime taimed traadi külge 11 000 klambriga. Oli palju käsitsitööd! Vatti said ka auto, haagis ja traktor – vedasime tallu ja sealt põllule kuus kärutäit poste, üheksa kärutäit taimi, ühe kärutäie kastmisvoolikut,“ oli Kairi uhke.
Teda üllatas meeldivalt vaarikataimede müüja Joosepi talust Ahjalt, kes väljastas taimi nii hilisõhtul kui ka varahommikul olenemata nädalapäevast.
„Lisaks olid nad alati valmis enda kogemustega ja teadmistega toetama, näiteks kust saada soodsamalt veetorusid ja kuidas teha väetusplaani. Selliste inimestega on väga meeldiv koostööd teha,“ pakatas Kairi entusiasmist.
Ta on taas kord tänulik abilistele, keda jagus parajalt ning õnneks oli ka neid, kes said tulla mitmel päeval. Perenaine pakkus kõigile korraliku kõhutäie lõunaks ja andis loa tulla suvel vaarikaid korjama.
„Maikuuga olen saanud ilusa aedniku päevituse, käed ja nägu on varsti juba üleliia jumekad. Liikunud olen keskmiselt 13 kilomeetrit päevas. Istanduses jätkub tööd kuni marjade valmimiseni. Esimest saaki ootan juuli teises pooles,“ on Kairi ootusärev.
Järgmise vahekokkuvõtte Raja talu perenaise Kairi Kuusiku tegemistest teeme kuu pärast.
