„Ma ei istu kunagi valge paberilehe ees,“ märgib Doris Kareva. „Enamasti ma otsin paberit kuskilt teiste vahelt, et midagi üles kirjutada. See on minu arvates suur eksiarvamus, et luuletaja on see, kes muudkui istub ja luuletab. Nii see ei ole ega peagi olema. Luuletaja võiks olla tähelepanelik, et kui mõni sõna tema juurde tuleb, siis tänulikult tervitada ja üles märkida.“

Kareva lisab, et sellepärast ei maksa ka ülearu muretseda, kui vaimu peale ei tule, sest vaim on inimese sees kogu aeg olemas.

„Võib-olla tal on parajasti midagi muud teha, on mingid sisemised protsessid, ta on endasse tõmbunud ja ilmutab end siis kui ta on jälle uueks saanud,“ arutleb luuletaja. „Teda ei tohi tülitada oma tahtmistega ja sellega, et järgmisel nädalal on tähtaeg. Pigem võib teha mõnd lihtsat igapäevast tööd, neid leidub ju alati. Ja kui vaikselt teed oma tööd, siis varsti tuleb ka vaim vaatama, mis sa teed ja sõnab, et mulle on sulle midagi öelda...“

Kuula saadet:

Jaga
Kommentaarid