Aro Kütt on üks ootamatult ebaharilik juht
Pärnumaal Tõstamaa külje all Värati külas toimetab lustakas kogukond. Ehitab vanast sarast keskusemaja ja avab juuni keskel kohviku. Koos hoiab seda seltskonda vaikne ja tagasihoidlik taluperemees Aro Kütt.
Tee lõpeb sirelipõõsa juures.
Siin on bussipeatus (buss tuleb tellimisel), meri ja tuul ja mõni inetu nõukaajast pärit silikaatmaja.
Kuuekümnendatel kihas Värati külas elu. Vastvalminud kalasuitsutustsehhis, mis kuulus Pärnu Kalurile, käis tööl kaks ühiselamutäit rahvast. Siin tehti mängufilmi „Tütarlaps mustas“ – kõik Tõstamaa külakoerad kaasati filmi ja küla vanamehed pandi hobusemeesteks. Ja koolidirektor vedas kirstu.
Kaheksakümnendatel jäi Väratis taas vaikseks.
Nagu tondilossid seisavad nüüd kalasuitsutustsehh ja ühiselamu.
Võttis aastakümneid, et hoog uuesti üles saada.
Aro Kütt kissitab vastu päikest, kaval nägu ees.
Ta on sõitnud kohale traktoriga (kokku on tal neid kümme) ja toonud kaks ämbritäit jäätisekokteili. Üks ports on vanillimaitseline (astelpaju-, apelsini- ja ploomimahlaga), teine kakaojäätisest (greibi-, astelpaju-, apelsini- ja ploomimahlaga).
Ta on suitsutanud latikat, säinast, kokre ja tuulehaugi ja jagab nüüd taldrikud laiali. Kes pole veel saanud?! Olge lahked!
Aro traktoril on ees lai tõstuk. Sellele on ta paigutanud diivani – et kogukonnaliikmed saaksid mugavalt istet võtta. Kõik kogukonna heaks! Kõik kogukonna õnne nimel!
Mõnus sõpruskond saab kokku, et teha ettevalmistusi külakohviku avamiseks. Kristine Hindriks – tallinlane, kel pole Väratis isegi suvemaja – võttis rendile siinsed kohvikuruumid ja nüüd on tegemist kõvasti, sest 15. juunil on avamine. Agarasti ollakse abis. Kes toob külmiku ja pliidi. Kes värvib seinad. Kes organiseerib vana ägeda diivani, toolid ja lauad. Kes kujundab terrassi.
Kohale on kutsutud ka proua, kes harib ja valgustab: et iga toiduaine lõikamiseks olgu eraldi lõikelaud (kokku vähemalt kuus!) ja et köögis ei tohi sõrme ninna ajada. Ja et olulisem kui nõudepesu on nõude loputamine! Neid tarkusi jätkub vähemalt tunniks.
2020 asutasid viis inimest MTÜ Meie Värati, et edendada kohalikku elu. Renditi lagunev ühiselamumaja (see kuulub Pärnu linnale) ja nüüd peab sellest saama kogukonnakeskus.
Aasta otsa on töötatud nagu hobused, iga kahe nädala tagant laupäevak. Sügiseks tahetakse saada valmis uus katus ja valada põrandad ja panna uued aknad. Ja siis kunagi veel kaminad ja pliidid ja soojustus ja vooderdus ja elekter ja vesi. Ohh! Need on uhked plaanid! Köök, saun ja koos olemise ruumid. Majutus matkajatele, töötoad lastele. Muuseum.
Millal see kõik ükskord valmis saab?
„Kes seda teab!“
„See võtab aastakümneid!“
„Eks me endale ikka hooldekodu ehitame!“
See on nali.
Aro ema Varje ja isa Rein ostsid Värati külla elamise 40 aastat tagasi.
Aro lõpetas Tõstamaa keskkooli, oli kümme aastat piirivalvur. Istus oma kabinetis ja mõtles, et elus peab ikka midagi tegema ja hakkas põllumeheks. Vahepeal pidas viitsada lammast, nüüd on neid viiskümmend. Ka siis, kui lambaid oli sada, tundis Aro neid viimseni nägu- ja nimepidi.
„Näe, see on Matu! Need on Teedu ja Peebu! See on Tõujäär!
Ühe nimi oli Lehma Laps. Välja nägi nagu lehm, tegelikult oli lammas. Ja see siin on Jõmmu, alles oli pisike tall, nüüd juba nagu elevant!“
Ja veel on Arol sada lehma ja viis kana.
„Mu kanad elavad paremini kui inimesed!“
???
„Nende kuudil on soojustatud seinad ja valguse poolt juhitavad uksed!“
Aga viimasel ajal läheb Aro energia rohkem kogukonna asjadele.
Kõva vunk on sees. Värati inimesi on enda rüppe tõmmanud suveasukad, kes vahepeal elavad linnas, aga igal võimalusel lapsed autosse pakivad ja kohale kihutavad. Janne Raud, kes tegutseb Tallinnas lilleseadjana, tegi Väratisse loodusraja, kus ta elukaaslane Ain Laurits õpetab linnulaulu. Alar Tammela (Sõpruse Puiestee emeriitkitarrist) võtab laulu üles. Anneli Pärand ja tema mees on kinnisvara- ja turismiasjatundjad. Ettevõtja Margus Tohv teeb jube hästi süüa. Ju teda tüütas ära, et ma tegin kodus ainult hakklihakastet, itsitab naine Janika.
Aro: „Aga mina siin küll mingi peategelane ei ole!“
Teised: „Oled küll, oled küll! Tänu sinule me siin kõik toimetame!“
Aro: „Ausalt! Me oleme kõik võrdsed!“
Seepeale räägib Kristine, kuidas Aro loob mõnusa õhkkonna ja igaüks tunneb äkki suurt tahtmist panustada ja tekib sünergia ja asjad saavadki tehtud. Aro ise rabab ja rahmeldab muidugi kõige rohkem.
Aro (õhetades): „Ahh...“
„Ja ta ei ole kunagi kuri.“
Aro: „Aga ma võin olla tõsine!“
„Ta ütleb ka kriitilisi asju rõõmsa näoga.“
Aro: „Vestluse toon sõltub ikka kaasvestlejast!“
„Kuulsite! Ikka t e i s e d on head, tema pole midagi!“
Kevadel käis seesama sõpruskond Räimefestil Munalaiu sadamas räime praadimas. Ja vallapäevade ajal panid püsti kohviku – tegid kalatoite ja Aro ema supil oli eriti hea minek.
„Aga see pole mingi uudis, sest Aro ema supid on hitid!“
„Tema hernesupp!“
„Hmmmm!“
Kunagi pani Aro koos sõprade Riin Ehini ja Madis Peiliga kokku raamatu „Meie küla kokaraamat“. Käidi mööda Värati küla ja kirjutati perenaiste retsepte üles. Raamat sai selline, et juba retseptide lugemine võtab suu vesiseks. Kuidas seal oligi – need räimed on nii head, et neid ei raatsi ära süüagi!
Jälle kissitab Aro vastu päikest. „See külakeskuse tegemine on hea näide, et elu pakub sidruneid – et sulle sajab sülle üks õnnetu sara, millest tuleb midagi luua –, aga kui on eesmärk, liidab see meid kokku ja annab tegevusele sisu. Õigeid asju tehaksegi üheskoos!“
Ja veel: „Muide. Kas ma rääkisin, kuidas minu gallovei tõugu pull läks külamees Reinu juurde ja elas mõnda aega tema juures?“
Rein: „Jah. Aro pull tuli ju pügas minu õue peal muru.“
Aro: „Ja vahepeal...“
Rein: „Vahepeal tuli pull poolest kerest uksest sisse ja küsis leiba!“
Aro: „Kujutad sa ette!“
Rein: „Aga muidu igati viisakas pull!“
Aro: „Veel kokteili kellelegi? Kala? Latikat veel veidi järel!“
Sirelid Värati bussipeatuse juures on nii paksult õites, et peatuse silt paistab vaevalt välja.
Kolmandat aastat toimuv konkurss väärtustab tegusaid, aktiivseid, toredaid ja ettevõtlikke inimesi, kes viivad Eesti elu edasi oma kogukonnas tegutsedes.
Žürii valis ligi 162 ettepaneku hulgast välja kümme nominenti, kelle lood toome Maalehes lugejateni maist juulini. Võitja valivad lugejad Maalehe veebikodus.
Kogukonna eestvedajaid tunnustavat konkurssi korraldavad Maaleht ja Coop. Võitja kogukonnale korraldame auhinnaks meeleoluka simmani.
