Piret Kase: „Peame simmani Mikitamäele saama!“
Setomaa suurimas külas Mikitamäel tuiskab paljajalu ringi Piret Kase. Ta on nagu väsimatu Duracelli jänes, kes kannab kõrvas kuular-mikrofoni, et telefonikõnede ajal saaks kätel käia lasta.
Maalehe saabumise ajal sorteerib Piret hoidlas varajast kartulit. Käed ja jalad mullased, naeratus näol. Abiks on abikaasa Aimar, poeg Tõnis ja veel kaks kohalikku.
„Nemad on Maalehe ajakirjanikud ja tulid vaatama, mida siis üks hull teeb Mikitamäel,“ tutvustab Piret mootorimürina saatel. „Mingil põhjusel on mind esitatud kogukonna hinge kandidaadiks!“
Ta ei viska tööd nurka, et oma tegemistest pajatama hakata. Peseb hoolega kartulid ära ja tõdeb, et saak on vilets. Põud. Viimastel nädalatel kokku vast seitse piiska tuli taevast alla ja seegi aurustus enne, kui maapinda puutus. „Võib-olla neli tonni saime hektarilt. Hea saak oleks 15 tonni.“
Fotograafi jaoks ta end „üles löönud“ pole. On selline, nagu iga päev, tööriided seljas. Kui ta puhaste riietega poodi hüppab, ahhetavad külainimesed ja uurivad, kuhu Piret küll minema hakkab.
Tavaliselt on ta ka paljajalu. „Maaga peab olema tugev side,“ selgitab Piret.
Ringi käia on aga keeruline, sest silmad otsivad, mida saaks paremaks sättida. Ideid muudkui lendab. „Täna tekkis mõte, et mõlemal pool Mikitamäele sissesõidus võiksid olla suured ja võimsad Mikitamäe logoga lillekorvid,“ teatab Piret ning lubab idee ellu viia.
Rand ja külaplats
Värskas sündinud ja 37 aastat Mikitamäel elanud Piret valiti aasta eest külavanemaks. Kümme aastat polnud keegi seda ametit tahtnud. Piret tahtis, sest nägi, kuidas kõik midagi ootavad, kuid keegi midagi ei tee. Isegi külaplatsi polnud Mikitamäel. „Inimesel polnudki kodust kuhugi minna,“ nendib ta. Aga tegu on ikkagi Setomaa suurima külaga, seal on 257 elanikku!
Pireti eestvedamisel sai MTÜ Tegus Mikitamäe raha mitmesuguste projektide elluviimiseks. Nii saadi toetust ka aastaid kasutult seisnud paisjärve rannaala korrastamiseks. „Paigaldasime silla, täitsime kalda liivaga. Panime riietuskabiini. Kemmerg on ka valmis. Sellest saab ainus avalik kemmerg Mikitamäel,“ rõõmustab Piret.
Järve äärde tuleb ka külaplats, mille piire tähistavad suured maakivid. „Üks külamees andis mulle 100 eurot ja ütles, et ostku ma mõned taimed. Ostsin 70 arooniat,“ räägib Piret. Need sirguvad nüüd maakivide vahel. Jaanituleks saab plats piknikulaua ja loodetavasti ka grillialuse.
Nüüd unistab Piret, et külaplatsil võiks olla veel laululava. „Vanasti ehitas külarahvas kõrtsid, poed ja koolid. Asi meil siis üks laululava ehitada. Küll ära teeme,“ usub ta.
Sügisel müüs Piret kartulit ja pani iga müüdud koti pealt kaks eurot külaseltsi kassasse. „Ostsin mänguväljakule liuvälja. Mänguasju. 80 mustikataime,“ räägib ta, mida selle raha eest teha sai.
Ka Setomaa valla volikogu liikme hüvitist ei pane ta oma tasku, vaid soetab midagi Mikitamäe hüvanguks.
Külaplatsi serva püstitas Piret tänutahvli, kus kõige suuremate abiliste nimed. Pireti nime sealt ei leia, sest kes see ikka ennast kiidab.
Kodus lõunat ei söö
Pireti energia on see, mis tõmbab külarahva kaasa. Tema selja taha on praegu koondunud paarkümmend aktiivset kaasalööjat.
Nagu Duracelli jänes, kes iialgi ei väsi, pole ka Piret kordagi tundnud, et enam ei jaksa.
„Ma pole ju üldse veel kaua mütanud,“ kostab ta ja lisab ootamatult: „Mina ei tee mitte midagi! Mina ütlen asju välja. Siis mõtlen, et kes võiks abiks olla. Otsin tehnika ja tööriistad. Teen söögid. Kutsun rahva kokku. Ma võin ju plaanida, aga kui mul pole abilisi, siis ei löö ju rusikat lauale, et poisid, peate nüüd kohe tulema appi. Pean arvestama teiste ajaga ka. Saan mitte midagi teha, kui mul on kogukond, kes tuleb minuga kaasa. Imelised inimesed.“
Kõrvas kannab Piret telefoniga ühendatud kuular-mikrofoni, et kui keegi peaks helistama, saavad käed samal ajal tööd teha. Ja tavaliselt ta kodus lõunatamas ei käi, vaid ettetellimisel saab lõuna – supi, prae ja magustoidu – külarahvale mõeldud söögikohas viie euro eest. Kui peaks kodus süüa tegema ja pärast nõusid pesema, oleks see liialt suur ajakulu.
Pärast tööd lööb Piret kaasa ansamblis Karmona ehk on üks neljast naisest, kes musitseerib karmoškaga. Neile saab kaasa elada näiteks 1. juulil Seto Folgil. Samuti käib ta Räpinas tantsimas ning ka laulab. Vaba aega veedab oma kolme nunnu ehk läänesiberi laikaga jalutades.
„Varem olin õhtuti enda peale kuri, et ei jõudnud kõike ära teha. Nüüd on tulnud rahu, et ega kõike ühe päevaga jõuagi,“ sõnab Piret.
Mikitamäe uhke paisjärv on sisuliselt valmis. Pireti jaoks on suurim rõõm, kui näeb, kuidas inimesed järve ääres puhkavad ja ujumas käivad.
Mikitamäe ootab häid turiste
Piretil endal pole veel aega olnud, et ujuma minna. Alles Maalehe palve peale pistis Piret esimest korda varbad vette. Pikemalt järve ääres lõõgastumiseks on mahti ehk juulis.
Suurimaks väljakutseks saab ilmselt see, kuidas lisaks oma kogukonnale meelitada ka turiste Mikitamäele. Praegu kimavad sõidukid külast läbi kas Värskasse või Värskast tagasi. Mõni peatub, et poodi hüpata.
„Ega me ei saa kõiki rajalt maha ka võtta,“ nendib Piret. „Tore, kui tullakse. Meil on jaanipidu tulemas. Möödunud aastal korraldasime esimest korda Oktoberfesti stiilis sügispeo. Sel aastal teeme jälle. Kostüümid juba olemas. Teeme ka aastalõpupeo.“
Mikitamäel on palju vaadata. Kas või nelja kurepesa. Peale rannaala saab külastada tsässonat ehk pisikest palvemaja, mille juures pakuvad silmailu lilleklumbid. Piret lasi tsässona juurde paigaldada ka infotahvli koos telefoninumbriga, millel helistades tuleb inimene kohale ja teeb palvemajakese lukust lahti. Tsässonas saab istuda ja mõtiskleda, kuna Piret soetas sinna pingi.
„Mina palun alati kõikidele hääd tervist. Kui tervis ära läheb, siis pole tahtmist midagi teha. Nii on,“ sõnab palvemajast väljunud Piret.
Piret ütleb, et Mikitamäel oodatakse külla häid turiste. Kuu aja eest lõid pätid bussipeatuse pleksiklaasid puruks. Pealtnägija helistas esmalt Piretile ja siis politseisse.
„Ootame küll suvitajaid, aga kui nad tulevad siia vandaalitsema, siis sellega me rahul pole. Meile ei tulda korda rikkuma!“ põrutab Piret ning sündis ka uus idee: „Peame tegema naabrivalve piirkonna! Siis on inimestel julgem politseile teada anda, kui midagi märkavad.“
Maalehe tellijana on Piret lugenud kõiki kogukonna hinge lugusid. „Issand, kui ägedad nad on,“ tunnustab ta ja leiab, et nood kõik on simmani ära teeninud. „Aga meie peame selle simmani siia tooma! Äge, kui pidu saaks!“
Kolmandat aastat toimuv konkurss väärtustab tegusaid, aktiivseid, toredaid ja ettevõtlikke inimesi, kes viivad Eesti elu edasi oma kogukonnas tegutsedes.
Žürii valis ligi 162 ettepaneku hulgast välja kümme nominenti, kelle lood toome Maalehes lugejateni maist juulini. Võitja valivad lugejad Maalehe veebikodus.
Kogukonna eestvedajaid tunnustavat konkurssi korraldavad Maaleht ja Coop. Võitja kogukonnale korraldame auhinnaks meeleoluka simmani.
