Jaanikuine talveinventuur

Kõige kasvamise ja õitsemise kõrval tuletab end paraku jätkuvalt meelde läinud keeruline talv. Kahjude kokkulugemine on nukravõitu tegevus.

Öeldakse, et tagasilõikamiste või sootuks väljakaevamistega võiks tegelikult oodata lausa jaanipäevani. Võib juhtuda, et alles siis tärkab veel mullapiirilt midagi. Ometi näeb mõne puhul juba ka varem ära, et lootust pole. Kas või roosidel.

Roosid said sel talvel Eestis kõvasti pihta. Eks põhilise põntsu pani jaanuari alguse külmalaine, sellal kui mitmel pool lund üldse ei olnud. Usinad aednikud muidugi muldavad roose, ent viimased aastakümned on saartel ses suhtes mugavaks ja hooletuks muutnud, polnud mingit katmist vaja! Kuni lõpuks ikkagi pauk ära tuli. Nii saime ka oma koduaias mõnest roosist lahti.

Huvitaval kombel sort ’Blütenzauber’, mis igal talvel maa lähedale külmub, sedakorda siiski võsub uuesti. Seevastu n-ö sinise roosiga ’Rhapsody in Blue’, mis tundus olevat igati vastupidav ja varem talvitus lausa meetrise põõsana, on täitsa jokk.

Eksoodid said kahjustusi

Ka tääkliiliatele ei olnud see talv armuline. Seni igati talvekindlaks arvatud kiuline tääkliilia (Yucca filamentosa) kannatas kõvasti, just veidi niiskemal pinnasel olevad puhmad. Sellal kui väga hea drenaažiga maja lõunaseina ääres oleva isendiga ei juhtunud vähimatki halba.

Halvasti käis idaplaatanite (Platanus orientalis) käsi. Raplamaal oli üks puu vahepealsete pehmete talvede järel suutnud kolmemeetriseks tõusta ja tundus juba, et sellest liigist võib siin põhjamaal isegi asja saada. Nüüd tuleb ikkagi ses osas korrektiive teha. Sellal kui külmakindlam lääneplaatan (P. occidentalis) säilis seal tervena.

Miinus 21kraadise temperatuuri elasid kenasti üle ka Hiiumaa hübriidsed vahtralehised plaatanid (P. x acerifolia).

Sealsamas Raplamaa aias läks hingusele muuseas lumepuu (Chionanthus virginicus). See õitsetas aastaid ilusasti oma narmalisi „lumeräitsakaid“ ja omanik tähendas hooletult, et näh, on teine lausa igavalt külmakindel. Kuid näed, ei maksa siiski suurustada, ei ole eriti miski meie kliimas kindel!

Minu koduaia väike lumepuuke hakkas juuni algul aga õitsema. Kasv on istutamisest saadik olnud küll aeglane, aga vahel ilmselt maksab tõesti vanasõna „tasa sõuad, kaugele jõuad“.

Millest aga ilma jäin, oli soolak-puisaster (Baccharis halimifolia). Mullu tegi sügiseks õienuppegi, ent nüüd on põõsake kuivanud mis kuivanud. See on tõestuseks, et üleeuroopaline võõrliikide must nimekiri on Eesti puhul osaliselt täiesti mõttetu. Nii ka see mustas nimekirjas olev ameeriklane ei suuda siin Eestis pikemalt ellu jääda. Niisiis on rahu selle korvõielise põõsaga nüüd majas.

Paraku tundub igaviku teele olevat lahkunud mandel-elulõng (Clematis flammula). Aastaid imestasin, kuidas see vahemereline liaan siin ikka nõnda vastupidav on. Nüüd näib, et paljaskülm tegi nüüd oma töö ära. Nii et edaspidi ei saa tema mandlilõhnnalist õitepilve enam naudelda.

Visad ellujääjad

Veidi ka loorberkirsipuudest. Kuigi minevikus peeti neid igihaljaid põõsaid Eesti oludesse liialt õrnaks, siis vähemalt Luual kasvatatud-paljundatud vorm talub meie talvi hästi. Vastupidav on ka madalama kasvuga sort ’Otto Luyken’. Seevastu efektsete suurte-laiade lehtedega ’Rotundifolia’ siinsesse kliimasse ei sobi. Ta võib pehmete talvede järel täitsa kenaks põõsaks kasvada, ent alla 20 miinuskraadi teeb talle ikkagi ära.

Kusjuures mu oma põõsas näis olevat talve osaliselt üle elanud, ent maikuu jooksul kuivas kogu lehestik. Päris maapinna juurest siiski tärkab uusi kasve, nii et päris lahti temast ma ikkagi veel pole saanud...

Üllataval kombel on hästi vastu pidanud portugali loorberkirsipuu (Prunus lusitanica) sort ’Angustifolia’. Seda küll metsaaia keskkonnas, kus paks samblavaip maapinda ja juurestikku kaitseb.

Eks paljusid igihaljaid põõsaid-puid peabki meie oludes kuskil hõredas metsarüpes kasvatama – siis pole muret varakevadise päikse kõrvetusega. Igasugu rodod, õisküüvitsad, kalmiad tunnevad end sellises keskkonnas nagu või sees.

Ka haruldasele ja erilisele rattapuule (Trochodendron aralioides) meeldib seal vägagi. Tõsi, tänavused vinged külmad tuuled ja tiba alla kahekümne miinuskraadi tükati ja kergelt küll tema igihaljaid lehti üritasid pruunikama jumega toonida, ent see pole märkimisväärne. Kui miinus 25 peaks tulema, siis küll. Igatahes katsetus jätkub.

Täiesti korralikult talvitusid ka mitmed eksootilised okaspuud, ikka seal metsakeskkonnas. Nii sirmokas, krüptomeeria kui kunningaamia. Seevastu mammutipuud (Sequoiadendron giganteum) on meil ikka vägagi piiripealsed. Mandril said nad taas kõvasti kahjustada ning siin Kesk-Hiiumaalgi elasid nibin-nabin talve üle. Alumised oksad ja võrade sisemus pruunistusid, ent okste tipud ja ladvad säilisid haljana.

Seevastu Sõrve ja Kõpu merelises kliimas võiks mammutipuid ehk lausa perspektiivseks pidada. Seal sirgub juba päris mitmemeetriseid puid.