Estofiilist rootslase kentsakad juhtumised: pasunapunt oli akna taga, surnu keset tuba ja meie sõime kirstu ümber

Rootslasest vaimulik Mårten Anderson hakkas eesti keele vastu huvi tundma juba varjases nooruses. Tal õnnestus saada heaks sõbraks Ellen Niidu ning Jaan Krossiga, kes meelsasti keele osas nõu andsid ja sealjuures mõnessegi koomilisse situatsiooni sattusid.

Üks legendaarne juhtum Ellen Niidu ja Jaan Kroosiga leidis aset Ahvenamaal, kuhu saabus esimema kaks koori Saaremaalt.

Jaan Kross vestles inimestega majaehitusest, andis nõuandeid, kuidas juugendstiilis majas peab rõdu välja nägema, aitas riietehoius ja võttis inimesi uksel vastu.

Kui kõik olid lahkunud, siis märkis Jaan Kross, et sel õhtul oli talle esimest korda elus öeldud, et tal on eesti keel päris selge!

„Jah,“ vastanud Ellen Niit siis, „aga ta on ju sul päris selge.“

„Kuid keegi pole seda mulle varem öelnud,“ vastas Kross, keda saarlastest koorilauljad polnud osanud ära tunda.

Ellen Niidu ning Jaan Krossiga oli tihe suhtlus ning mõlemad andsid rootslasele meelsasti eesti keele alal nõu, lahkelt selgitades ka tähendusi, mis jääb sõnade taha. Saatest saab selle kohta veel mõndagi naljakat kuulda.

Samuti õnnestus Andersonil Ahvenamaal tutvuda toonase EELK peapiiskop Edgar Hargiga, kes oli teada tuntud oma üsna järsu suhtlusviisi poolest. Anderson sai temaga hea kontakti ning Hark pani talle südamele, et kui juhtub kunagi Eestisse, tulgu kindlasti läbi.

Seda Anderson tegigi ning uuris ühisel teejoomisel, kas Hark saaks aidata tal leida koha, kus keelt harjutada. Seda peapiiskop ka tegi ning leidis Andersonile Lõuna-Eestisse kolmeks nädalaks abiõpetaja koha, kus ta kohe kohalikku ellu kaasa haarati.

„Ma lootsin, et ma alustan sellega, et keegi õpetab mulle natuke eesti keelt. Tegelikkuses öeldi, et alustad homme, jumalateenistused on kirikus kell 10 ja kell 12, palvemajas kell 14 ja vanadekodus õhtul. Märgiti ära, et jutlus peab kestma ühe tunni, sest inimesed on kaugelt tulnud ja tahavad siis ka Jumala Sõna kuulata. Kõik läks lõpuks hästi, sest tempo oli iga asja juures väga aeglane, need head vanad laulud kestsid peaaegu et kuu aega!“

Suur pahameel tõusis sellest, kui Andersoni nähti külas liikumas beežikates pükstes – kas see saab olla ristiinimene?

„Ja matused,“ meenutab Anderson. „Need oli nii massiivsed! Algas kõik juba kell 9 hommikul. Pasunapunt oli väljas mängimas. Kirst oli keset tuba, seal olid pikad lauad, meie siis sõime vaikuses. Nagides olid pärjad ja lilled. Kui oli söödud, siis tuli kiriklik ärasaatmine, peale seda tõsteti kirst kolhoosi veoautosse ning kirstukaanel pidi istuma ristipoeg ristiga. Kalmistul olid naised suupistetega, haual läks veel aega… Kui kell 17 hakkasin peiedelt lahkuma, küsisid inimesed: kuhu teie kiirustate?“

Kuula saadet: