Marten Riisenberg: „Ruhnu saar peab olema iseseisev!“
(139)Ütled Ruhnu saarel nime Marten Riisenberg ja pole kedagi, kes teda ei teaks. „Ta on suur,“ öeldakse. „Särav ja alati oma arvamusega. Ja mõned ta mõtted on vahel liiga suured.“
Toekas nahkdiivan suure puu all on ainult natuke niiske, istuda saab. Veesilmalt paistavad pilved ja üks linavästrik tuleb päris lähedale. Võiks olla tüünelt rahulik, kui kogukonna hinge võistlusele esitatud Marten ei mõtleks nii kõvasti ja rajult, et ka tomatid oma kastis saavad aru, et nüüd kohe tuleb midagi olulist.
„Ruhnu peab olema iseseisev!“ ütleb ta rõhukalt. „Ruhnu saar peab igaks olukorraks nii valmis olema, et saab ise hakkama!“
„Kas poleks hea, kui me kõik igal pool saaks igas olukorras ise hakkama?“
Marten noogutab kenasti ja arusaavalt, sest ennäe, jälle on siin üks inimene mandrilt, kes ei ole omal nahal tundnud, kuidas elatakse, kui torm paneb seisma kõik teed ja veed; kui unistuste reis välismaale läheb tuksi, sest udu pärast ei saa saarelt minema; kui pimedus matab või midagi juhtub ja sa tead, et isegi kui keegi tahaks kaugemalt appi tulla, siis lihtsalt ei jõuta nii kiiresti või ei saagi seda teha.
„Ruhnus pole luksust tülli minna. Ja kui lähed, oled ise loll ning see hammustab valusalt tagasi.“
„Siin tuleb alati meeles hoida, et oled piiratud ressurssidega mikrokliimas, kus tuleb toime tulla sellega, mis on, ning lisaks hakkamasaamisele edasi elada ja areneda!“
Muidugi lööb Marten kaasa ka nii kohalikus vabatahtlikus päästes kui merepäästes. Umbes 60 alalise elanikuga saarel on selgem kui kusagil mujal: kui tahad, et midagi tehtud saaks, tuleb selleks ise panustada.
Elukutse: külamees
Marten palub oma tegevusalaks öelda „professionaalne külamees“. Teeb kõike, mida just vaja on, sest saarel elamine tähendab, et oskad puutööd, metallitööd, raskeid masinaid juhtida, merd sõita, süüa teha ja saad teistega läbi ka.
„Ruhnus pole luksust tülli minna,“ tõdeb Marten. „Ja kui lähed, oled ise loll ning see hammustab valusalt tagasi.“
Kui suures kohas lahustuvad pinged kergemini, siis väikeses jääb mõndagi käärima aastateks. Tekib koolkondi ja poolkondi; mõned, kes tulid suurte plaanidega, lahkuvad, sest nende jalad osutuvad Ruhnu tingimustes ümmargusteks ning siis on ikka ja jälle kõik need omakeskis, kes alati on olnud. Marten ise on Ruhnu sündinud, aga kui väljast tulnuna Ruhnus viis aastat vastu pead, oled tubli.
Luise-Maria Jõers, kes juba aastaid oma Liise talus toitlustust ja majutust pakkunud on, teab saart ning saarerahvast igast kandist, märgib: „Marten on alati see, kes püüab erinevaid pooli kokku tuua.“
Alati pole kogukonna liitmine lihtne, iga kord ei õnnestugi. Saarel on küll avarust ja metsa, aga erakuna seal elada ei saa. Ikka puutub teiste inimestega kokku. Suvel rühmab ja rügab kogu saar, et turiste vastu võtta või midagi valmis ehitada. Nääklused tulevad pigem talvel, kui on aega mõelda.
Ka Marten mõtleb siis päris palju.
Mida ühiselt ette võtta? Mida sellist teha, et saare lastel oleks tore? Teha kuulsa Ruhnu karu meenutuseks matk metsa, enne peita lastele rajale maiustusi? Kui teeks tohutust palgist koolile kiige? Naftatünnist vaatetorni, pigivaadi kaanest burgeriplaadi, kaablirullist piknikulaua koos grilliga? Küpsetaks naistepäeval kohalikele naistele midagi eriti head? Teeks ujuva sauna ja sõidaks Lätti? (Peale viimase on kõik muu tehtud.)
Marten ja Luise-Maria räägivad, et igasugused uued mõtted on saarel oodatud, kuid siis peaks need tõesti olema ka uued.
„Kui sa tuled ja tahad pakkuda majutust, siis see osa on meil kaetud,“ seletab Marten. „Paku midagi muud, mida veel ei ole. Mis teeks elu kõigi jaoks rikkamaks.“
Tema ise puhus koos kaaslastega paari aasta eest elu sisse majaka all asuvale vanale kordonile, mille riik oksjonile pani. Koos vendadega tehti hubane baar-väliköök, kus saab pidu pidada nii, et ülejäänud saarerahvast ei sega, ning mõeldi välja hulk teenuseid, mis avavad ukse tavalisest teistsugusesse maailma.
Pitsa, mis Ruhnu kordoni pitsaahjust tuleb, toob meelde Napoli ja Sorrento maitsed. Marteni vend Silver ütleb vaiksel moel, et tema meelest pole tainas ikka veel päris ideaalne, aga tegelikult ei vasta see põrmugi tõele. Teine vend Heikki on kinnitanud kiigenöörid otse kõrgetesse kaselatvadesse ning viinud sinna ka lambiketi. Kui pimeneb, saab majakaalusest kordoniõuest võlumaailm. Puude ja põõsaste vahele sobitatud pehmetes toolides istudes hakkavad inimesed rääkima mõtteist, mis sees kipitavad, aga pole siiani välja pääsenud.
Igas asjas käsi
Kõigil on Marteni kohta nii palju öelda, et loo temast saanuks kirjutada ka temaga kohtumata.
Ruhnu Kultuuriruumi SA juhatusse kuuluv Kairi Leivo selgitab, et Martenile lihtsalt on Ruhnu ja ruhnlaste käekäik nii tähtis, et ta ei hoia seal mitte millegagi tagasi.
„Ta tuleb appi absoluutselt iga asja juures. Toetab mõtetega, sõidutab, parandab, toimetab, julgustab. Ta on päriselt kogukonna hing,“ räägib muusik, kes korraldanud viimased 11 aastat saarel viiulilaagreid.
Vähe on Ruhnus neid üritusi, millega Marten kuidagi seotud poleks. Sageli need ongi tema välja mõeldud.
Ilmselgelt on Marteni süda Ruhnu-kujuline.
Piisab, kui kuulata, kuidas nad Liise talus Luise-Mariega räägivad murelikult sellest, kui oluline neile on see, et saarele tulnud külaline päriselt rahule jääks.
„No juhtub ju asju, mida me ei saa muuta,“ tähendab Luise. „Tuleb inimene ja kurdab, et tahtis siin vaikust ja rahu, aga öösel sööb ürask majaseina ja uni on rikutud!“
Üraskile ei aita pahandamine ega kopsimine, kui tema tahab, siis ta sööb, see on üks ruhnlaste pikem needus ja segab nende elu tegelikult tunduvalt enam kui tukastavat turisti.
„Aga see selleks. Kui inimesel on meie juures tõesti tuju paha, sääsed söövad, vihma sajab, tuul viib mütsi ära, siis ma ei taha isegi raha võtta,“ sõnab Marten. „Lihtsalt nii halb on endal, sest teisel on meie juures halb!“
Ta soovib hoida saart külalistele võimalikult avatuna, kuid nii, et see ei muutuks kommertsiks. Et säiliks inimlik suhtlus ja puude. Tekiks side saarega ja tulijad saaks aru, et nad on tõesti erilises kohas. Praegu veab suviti rahvast parvlaev Runö nii Pärnust kui ka Saaremaalt, ning kuigi on ka oma alustega tulijaid, siis eriti üle saja inimese korraga saarele ei jõua.
Olukord võiks muutuda, kui keegi hakkaks pakkuma reise Lätist, kus on meie saarte vastu suur sümpaatia.
„See sobiks ka meie mõttega, et me ei korda üksteise tugevusi ja ei ole omavahel konkurendid, vaid teeme igaüks midagi erinevat, millest kõik võidavad,“ selgitab Marten. Kui see õnnestuks, oleks ruhnlastel üksteist toetav turismitrump olemas ning seepärast Marten seda mõtet võimalikult laialt levitab.
Tal on erisuguseid plaane veel oi kui palju – nii suuri, pööraseid kui ka mõni üksik pisem nende sees.
„Kunagi pole nii, et ei saa midagi teha. Kui tekib raskusi, siis ongi hea teistega koos mõelda, mis nüüd edasi teha,“ sõnab Marten. „Kui ärkad hommikul, naeratus näol ja ootad elevusega uut päeva, siis tead, et oled õigel teel.“
Järgmiseks katsuvad nad vendadega Ringsu sadamas seisva enam kui 100aastase laeva sõitma saada, siis on omadele ja tulijatele veel midagi toredat pakkuda.
„Oleks väga hea, kui ta endale naise leiaks,“ ütleb tasakesi ja mõtlikult üks Ruhnu proua. „Aga kes siia ikka...“
Marten tahabki tegelikult teada, miks ajakirjanik pole küsinud, kas tal naine ja lapsed on.
Kuni ajakirjanik mõtleb, mida öelda, annab särasilmne Ruhnu hing juba rõõmsalt teada, et lootust on, et seegi asi saab tehtud. „Aga see naine ei pea armastama ainult mind, vaid ka Ruhnut,“ lisab ta välkkiirelt. „Ja siis võib sellest tõesti midagi välja tulla!“
Loomulikult. Kuidas siis teisiti?
Ringsõit saarel koos Marteniga:
Kolmandat aastat toimuv konkurss väärtustab tegusaid, aktiivseid, toredaid ja ettevõtlikke inimesi, kes viivad Eesti elu edasi oma kogukonnas tegutsedes.
Žürii valis ligi 162 ettepaneku hulgast välja kümme nominenti, kelle lood toome Maalehes lugejateni maist juulini. Võitja valivad lugejad Maalehe veebikodus.
Kogukonna eestvedajaid tunnustavat konkurssi korraldavad Maaleht ja Coop. Võitja kogukonnale korraldame auhinnaks meeleoluka simmani.
