Sulev Peäske oli valmis talu panti panema, et Jööri küla laululava saaks
„Kui nüüd Maalehe simman peaks Jööri külla tulema, siis sellega saaksime kindlasti hakkama, sest pidu pidada me oskame!“ muheleb Jööri külaseltsi eestvedaja Sulev Peäske ja selgitab, et külaliikumine saigi tuule tiibadesse pärast kaht hästi korda läinud külakokkutulekut aastatel 1996 ja 1997.
Pärast kokkutulekuid kutsus Sulev külarahva järgmisel aastal jälle oma õue peale kokku, sest tal oli tunne, et inimestele meeldib koos tegutseda – nii pidu pidada kui ka tööd teha. Kõik olid kohe hakkamas ja esimese asjana otsustati ehitada oma küla muuseum.
Just ajaloo talletamise kirg iseloomustab külaseltsi tegutsemise ja kujunemise lugu kõige paremini. Oma küla muuseum on justkui tükike luksust, mis rajatakse tavaliselt siis, kui kõik muud asjad on olemas. Jööri külas leiti aga, et nimelt muuseum tuleks algatuseks valmis teha. „Me viskame ju kogu aeg vanu asju ära, sest pole neile õiget kohta. Kui aga saame neid hoida, saame ühtlasi säilitada ka oma ajalugu.“
Sulevi sõnul olid nad siis veerand sajandit nooremad, härga täis ja miski ei tundunud võimatu. „Ostsime naaberkülast aidahoone, mille palkidena kohale tõime. Igal nädalal käisime koos, tegime vundamenti ja panime palgid uuesti kokku. Tegime iga päev pilte, välja arvatud üks kord, rookatuse tegemise päeval. Arvasime, et saame ka sellega ise hakkama. See on nn karuperse katus ja just selle koha juures läks asi käest ära ja kogu katus tuli maha võtta ning asjatundjad appi kutsuda,“ meenutab Sulev toonast entusiasmi.
Hiljem on külaselts rajanud veel meiereihoone kohaliku piimanduse ajaloo jäädvustamiseks; puidukoja, kust leiab kõikvõimalikke vanu puidutööriistu, ja muidugi vana sepikoja, sest Sulev Peäske Madise talu oli enne sõda kuulus sepa talu.
„Algul arutasime, kuidas sepikoda tegevusse panna. Prooviks kuulutasime välja, et meie juures saab õnnenaela taguda. Mõtlesime selle juurde ka legendi, kuidas voodijala sisse löödud õnnenael toob õnne tuppa ja aitab tüdrukud mehele. Kahtlesime küll, kas keegi üldse tuleb, aga lõpuks oli meil siin järjekord nagu vorstipoes, pidime veel teise alasi ka tööle panema, et kõik oma naela kätte saaksid! Tagasi pole kedagi tulnud, ju nad siis kõik mehele said!“ muheleb Sulev.
Sepikojas korraldati jõuluüritusi ja tinavalamist, mille juurde käis ka karaski ja tangupudru söömine ning koduõlle mekkimine. Siin on korraldatud lugematult üritusi, vastuvõtte, pulmapidusid.
Saun seob inimesed kokku
Kui edasi mõeldi, mida toredat külas veel olla võiks, leiti, et vaja on sauna. „Selle jaoks taotlesime projektiraha õige mitmest fondist, aga kuidagi ei saanud. Küll peeti liiga kommertslikuks ja leiti muid puudusi, aga lõpuks siiski saime ja see oli küll väga suur asi,“ jutustab Sulev.
Algul tehti sauna ikka väga tihti ja saunaõhtud olid jälle uutmoodi tore küla kokkusaamise võimalus ning ühtki saunakorda ei tahetud mööda lasta.
„Suitsusauna kütmine on terve päeva töö – 4–5 tundi kütad, siis lased paar tundi tuulduda, et suits välja tuleks, ja siis on saun ka hommikuni soe. Ahju tuleb iga tunni tagant puid lisada. Kui reedel oli saunapäev ja kõik tööl, siis korraldasime kütmise nii, et iga pere pidi kindlal kellaajal töö juurest sauna lippama ja puid juurde panema,“ kirjeldab Sulev.
Täiemahuline peoplats
Kui suitsusaun valmis, tehti kogu suure platsi jaoks asendiplaan. Sinna lisandusid veel laululava, puidukoda, köök, meierei, laste mängumaja ja -väljak.
Laululava idee tuli samuti Sulevilt: „Me tavalist kandilist laululava ei tahtnud, ikka laulukaart. Minu väimees on osav arvutil joonestaja, ning kui ma unistades silmad kinni panin ja rääkisin talle, et laululava võiks olla selline kaarekujuline, astmetega ja nii edasi, ning siis silmad lahti tegin, oli tal see joonis juba olemas! Vaatasin seda ja arvasin, et siin pole midagi vaja muuta, ja täpselt selle järgi me siis tegema hakkasime.“
Laululava ees seistes ja valjemat häält tehes kajab kõik kenasti vastu ja üks küla serval elav proua ütleb, et tal pole kontsertide jaoks kodust vaja välja tullagi, kõik kostab niigi hästi ära.
Sulev meenutab, et 2008. aastal lubas PRIA laululava ja mitme teise objekti jaoks lausa miljon krooni toetust.
„Aasta lõpp tuli kätte, ehitajale vaja raha ära maksta, aga PRIA ütles, et nad veel menetlevad seda. Seega tuli võtta laenu. Läksime kahekesi panka, et tahame miljoni laenu saada. Küsiti, mis teil tagatiseks on. Vastasin, et panen talu panti. Leiti, et kõlbab küll, ja kutsuti järgmisel päeval laenu vormistama. Läksime siis panka, pangahärra võttis meie arve lahti ja ütles, et teil on ju miljon arvel! PRIA oli vahepeal ülekande teinud ja nii jäi see laen võtmata.“
Küla on avatud kõigile
Uhkel külaplatsil on korraldatud nii pulmi, kokkutulekuid, firmade suvepäevi kui ka lastelaagreid. Sulevi sõnul on Jööris kõik võimalused näha ja tunnetada selle küla ajalugu ja maaelu üldisemalt. Nii näiteks saab väljaku ääres olevasse meierei majakesse kokku kogutud Valjala kandi piimanduse ajalugu. Lapsed said laagris olles proovida maaeluks vaja minevaid asju, neile õpetati kõike – alates lõkke süütamisest kuni heinaniitmiseni ja võimasinaga või tegemiseni.
Külaplatsi rentimisest saadud tuluga korraldatakse külarahvale üritusi: jaani- ja jõulupidusid, ekskursioone.
Sulevi sõnul tõmbas päris olulise juti külaseltsi tegemistele vahele koroonaaeg. „Enne koroonat oli meil igal suvel üle Saaremaa kuulus Jööri folk. Pärast koroonat pole seda kordagi toimunud. Nüüd on selle festivali korraldamise eelarve mitu korda kasvanud ja ma ei looda, et saaksime selle piletitulust tagasi. Olen küllalt palju sellele üritusele peale maksnud, aga ma ei ole enam nii noor, et jaksaksin veel nii palju teha ja igale asjale peale maksta.“
Samas on suuremate pidustuste asemel tulnud näiteks joogatunnid. Need toimuvad igal kolmapäeval laulukaare all, kus on ruumi ja katus pea kohal. „Ma käisin ka korra selles joogas. Täna lähen jälle,“ teatab Sulev poolsosinal.
Muutunud on seegi, et tänavu toimus küla kuulus jaanipidu mitte külaplatsil, vaid küla teises otsas Lipupargis. „Igal aastal olen mina jaanipidu korraldanud, aga mul hakkab raam vanaks jääma, ehkki hing veel mitte. Seepärast otsustasime, et nüüdsest võtab igal aastal üks pere jaanipeo korraldamise enda kanda. Ma hakkasin aru saama, et muidu on kõik jaanipeod ainult ühte moodi ja minu nägu, aga nüüd on igal peol uue korraldaja nägu. Sel aastal korraldas jaanipeo Uuelu talu.“
Jööri külaseltsi haare on olnud muljetavaldav, ja kui Sulevi väljendit kasutada, siis on nende kuldne elu kestnud juba pea 30 aastat. „Aja vastu ei saa ja üks põlvkond hakkab otsi kokku tõmbama. Siiralt loodan, et tuleb järgmine põlvkond, kes külaseltsi tegemistes ohjad haarab ja seda oma näo järgi kujundama hakkab.“
Kolmandat aastat toimuv konkurss väärtustab tegusaid, aktiivseid, toredaid ja ettevõtlikke inimesi, kes viivad Eesti elu edasi oma kogukonnas tegutsedes.
Žürii valis ligi 162 ettepaneku hulgast välja kümme nominenti, kelle lood toome Maalehes lugejateni maist juulini. Võitja valivad lugejad Maalehe veebikodus.
Kogukonna eestvedajaid tunnustavat konkurssi korraldavad Maaleht ja Coop. Võitja kogukonnale korraldame auhinnaks meeleoluka simmani.
