Karmo Tüür: Venemaal on kolm ja pool gruppi rahulolematuid

„Aga miks inimesed Venemaal ei tule tänavatele sõja vastu protestima?“ küsitakse tihti lääne publiku hulgas. Selles küsimuses kõlab veidi samasugust naiivsust nagu küsimuses „miks inimesed stalinlike repressioonide ajal politseid ei kutsunud, et enda õigusi kaitsta?“.

Kestva ja süveneva hirmu õhustikus muutub protestivalmidus alati õhemaks. Veelgi olulisem on aga küsimus, miks üleüldse peaks inimesed seal protestima. Kui selle eelduseks on oletus, et nad võiks ju tajuda, et nende riik peab ebaõiglast vallutussõda ja see on ju ometigi põhjus protestideks, siis pean teid kurvastama.

Alustuseks see asjaolu, et n-ö keskmine inimene, kes „poliitikaga ei tegele“ (populaarne kaitselause, mille abil ennast toimuvast välja lülitatakse) on tegelikult asjade käiguga pigem rahul kui mitte rahul. Nende jaoks põhiküsimus – kas tööd ja leiba jagub – saab praegu vägagi positiivse vastuse. Sõja hakklihamasinasse veetute asemel saab praegu tööd igaüks, kes vähegi soovib.