„Nad pole kunagi reageerinud.“ Kas Eesti uute europarlamendisaadikute jaoks on mets olulisem?
Euroopa Liidus metsaomanikke esindav pr Langue lükkab ümber Eesti poliitikute tüüpvabanduse: „See on Brüsseli, mitte meie otsus!“. „Euroopa Nõukogus on ju ka teie ministrid,“ ütleb ta.
„Töötan Euroopa Liidu mullis, kust on alati meeldiv väljuda metsaomanike juurde,“ ütleb Euroopa Metsaomanike esindusorganisatsiooni CEPF peasekretär Fanny-Pomme Langue. Ta on Prantsumaalt pärit, oma metsa ega isegi viinamarjaistandust tal pole, kuid metsandusega on ta ühel või teisel viisil alati seotud olnud
Kes on Euroopa metsaomanik?
Euroopa Liidus on 15 mln metsaomanikku, neile kuulub ca 60% EL metsadest. Omanikud on mitmekesised ja see ongi meie tugevus. Ka metsad on tänu sellele eriilmelised. Seega vajame EL tasandil kohalikku eripära arvestavat metsandust, mitte kõigile ühesugust.
Millega tegeleb CEPF?
CPEFi peakorter on Brüsselis, meil on tööl 5 inimest. Liikmesriike on 22, lisaks neli assotsieerunud liiget lokaalsete organisatsioonide näol. Juhatuses 12 liiget, Baltikumi häält esindab Arnis Muižnieks Läti erametsaliidust.
Meie töö on jälgida mis EL-s metsanduse koha pealt toimub ja vahendada seda infot oma liikmetele, samuti viia metsaomanike seisukohti otsustajate tasandile. Oleme tüüpiline esindusorganisatsioon, sarnaselt teie Erametsaliidule kohalikul tasandil. Meie peamisteks väljunditeks on lobitöö, pöördumised, pressiteated, üritused, kohtumised jne.
EL-s on veel palju teisi organisatsioone, kes metsandusega tegelevad – nemad esindavad tööstust, sertifitseerimissüsteeme, maamajandust, ettevõtlust.
Oleme liige kümnekonnas Euroopa Komisjoni ekspertgrupis või töörühmas, mis annavad komisjonile oma sisendit.
Kas olete kunagi kaalunud ise poliitilist karjääri?
Ei, ei ole. Olen rohkem huvitatud huvikaitsest. Töötan poliitikutega, kuid ei pürgi ise poliitikasse.
Kas oskate nimetada mõnda poliitikut, kes on eriti avatud metsaomanike probleemidele?
Jah, loomulikult. Parlamendis on mõned, keda võiksin mainida. Näiteks Soome parlamendiliikmed nagu Petri Sarvamaa ja Elsie Katainen. Austriast Simone Schmiedtbauer ja Alexander Bernhuber. Saksamaalt oleme saanud head toetust näiteks Ulrike Müllerilt. Neid on veel palju, keda võiks nimetada, ka Prantsusmaalt.
Kas on tõsi, et Eestist ei ole te veel otsest kontakti ühegi parlamendiliikmega saanud? Kas nad pole huvitatud või pole lihtsalt vajadust nendega ühendust võtta?
Ei, me võtame kindlasti ühendust kõigi parlamendiliikmetega, kui on oluline hääletus. Nad saavad meie käest kindlasti teavet. Kuid nad pole kunagi reageerinud ega palunud kohtumist.
Olen aru saanud, et nad töötavad erinevates komisjonides ja Eesti esindajate jaoks pole põllumajanduse- ja keskkonnakomisjonid, kus metsandusküsimusi arutatakse, prioriteetsed. Nad eelistavad teisi komisjone nagu näiteks välisasjade komisjon. Parlamendiliige peab valima, milliste teemadega ta tegeleb, sest töökoormus on lihtsalt liiga suur.
Kuidas ELs metsandust juhitakse?
EL tasandil ei ole metsandus ühine vastutusvaldkond, seda mõjutavad keskkonna-, kliima- ja energiapoliitikad.
Poliitika elluviimiseks on kahte tüüpi akte. Direktiivid, regulatsioonid, delgeeritud- ja rakendusaktid on siduvad. Teavitused, soovitused ja juhised ei ole siduvad, aga need mõjutavad strateegiliselt poliitikat ja seavad eesmärke, kuhu liikmesriigid peavad suunduma.
Komisjon esitab eelnõusid, otsustab nõukogu, kuhu kuuluvad riikide ministrid, ja parlament. Kui liikmesriigid ei nõustu, siis asi ei teostu. Kui näiteks teie poliitikud ütlevad, et see pole meie, vaid Brüsseli otsus, siis see ei ole tihti õige, sest nõukogus on ju ka teie ministrid.
Igal riigil on häälte arv vastavalt elanikkonna suurusele. Väga harva mõnedes rahandusküsimustes on riikidel vetoõigus, üldiselt peab kõik aktid ühehäälselt vastu võtma.
Mittesiduvaid akte kasutab komisjon hiljem siduvate algatamiseks. Mittesiduvatest peab komisjon nõukogu ja parlamenti ainult informeerima, tagasisidega ei pea komisjon arvestama. Uus metsandusstrateegia oli üsna roheline ja sai seetõttu palju kriitikat, aga seda ei arvestatud ja see on aluseks tulevastele siduvatele õigusaktidele.
Kas uue valitud parlamendiga on oodata ka mingeid muutusi?
Eelmise komisjoni jalajälg on rohelepe ja metsanduspoliitikas on peamised süsinik ja elurikkus. Roheleppe eesmärkidega on metsaomanikud nõus, küsimus on selles, kuidas neid ellu viiakse.
Roheleppe metsandus puutuvad aktid on samuti siduvad ja mittesiduvad. Raadamismäärus oma hiiglasliku bürokraatiaga pakub ka meile peavalu, sest iga nott tuleb EL mittetoimivasse süsteemi kanda.
Looduse taastamise osas oli peaaegu poliitiline kokkulepe, aga enne valimis hakkasid riigid meelt muutma. Nõukogu otsustas kevadel seda mitte vastu võtta, kuid vahetult enne uue Europarlamendi valimisi läks määrus siiski läbi.
Millised on roheleppe tagajärjed metsaomanikele ja majandamisele?
Võimalused metsaomaniku jaoks on täiendav rahastamine, nt süsinikukaubandus kui see käima läheb ja komisjoni toetused.
Probleemiks on laienev looduskaitse ja rangemad jätksuutlikkuse kriteerimuid, millega kaasneb täiendav bürokraatia. Kompensatsioonide puudumine põhiline mure, ka nt looduse taasamise määruses see puudub. Peavalu valmistab ka metsanduspoliitika liigne kallutatud süsinikusidumise poole.
Rohepöörde alagtustel on kindlasti tagajärjed metsaomanike motivatsioonile, eriti puudutab see väikeomanikke. Mõju on ka puiduturule, samuti metsade tervisele ja vastupidavusele.
Kas üldse kunagi on juhtunud et mingi rohealgatus kukub lõplikult läbi?
Ei, kuigi looduse taastamise ja metsaseire määrustel oli palju vastuseisu.
CEPFi sõnumid poliitikutele on, et tuleb teha koostööd metsaomanikega ja nende teadmisi arvesse võtta. Samuti tuleb toetada meie tegevust ja metsaomanikke, olgu selleks siis konkreetsed toetused, nõustamine või ökosüsteemi teenuste hüvitamine.
Üks lähenemine metsanduses ei sobi kõigile riikidele. Enamus õigusaktidest on vastu võetud, aga nüüd jõutakse rakendusfaasi. Oluline on näidata, mis metsaomenike seisukohalt töötab ja mis mitte, siis on lootus et midagi muudetakse.
On lootus, et uus komisjon võtab vastu vähem õigusakte ja tegeleb rohkem olemasolevate rakendamisega.
Mis on metsas olulisem, kas süsiniku sidumine või varu?
Süsinikusidumise sertifitseerimismäärusel on kolm sammast – süsiniku varu metsas, metsa süsiniku sidumine ja energeetika aspekt. Metsaomanik saab sertifikaadi, kui tema mets seob süsinikku. Komisjon on pannud aga põhitähelepanu süsiniku talletamisele ja elurikkusel. Ilmselt on need teemad ka uues parlamendis olulisel kohal.
Kuidas sobitub EL metsandusmudel laiemasse konteksti globaalselt, kust me edaspidi puitu kui toorainet saame?
See ongi üks meie argument, mille peale komisjon ütleb, et nad ei ole raiumise vastu, aga teatud võtete, nt lageraie vastu. Komisjoni on väga puidust ehitamise poolt, aga mitte puiduenergeetika ja pakenditootmise poolt. Poliitikutest väga vähesed saavad aru, et ehituspuidu saamiseks tuleb metsa raiudes ka teisi sortimente, sest kõigist puu osadest ei saa kvaliteetset palki.
Samuti on nad veendunud, et püsimetsandusega saab rohkem ja paremat puitu. Me ei ole looduslähedase metsanduse vastu, aga seda peaks otsustama metsaomanik, millist majandamismudelit ta kasutab.
